San Diego loomaaia eelkõige lastele suunatud kodulehekülje põhjal tekkis mul pisike kartus, et pärast on tegemist järjekordse Disneylandiga, mille maine ületab mitmekordselt tegelikkuse. Aga õnneks polnud see kartus põhjendatud. San Diego loomaia taustal kahvatusid kõik teised loomaaiad, kus ma käinud olen (ja loomaaedades käimine on mulle omamoodi hobiks). See loomaaed oli nii inim- kui loomasõbralik, mis on siiski üsna harvaesinev kombinatsioon.
San Diego loomaaed (mida sageli reklaamitakse kui üht maailma suurimat loomaaeda) on pindalalt tegelikult ainult poole väiksem kui Tallinna loomaaed, kuigi seal on esindatud suurem hulk liike (üle 800 liigi, samas kui Tallinnas on umbes 600 liiki). See ei tähenda, et loomad oleksid olnud üksteise kukil. Vastupidi, see loomaaed oli kuidagi väga hästi läbi mõeldud ja planeeritud, oli sageli mitmetasandiline, nii et loomadel oli piisavalt privaatsust, aga samas ei pidanud sa nende nägemiseks pikki jalutuskäike ette võtma. Tallinnas on jalutuskäikudel ühe puuri juurest teise juurde lihtne ära unustada, et sa oled üldse loomaaias (kuigi, olgu, Tallinn on tuntud eelkõige oma kitsede ja antiloobiliste poolest, kellel ongi rohkem ruumi tarvis). San Diegos olid sa pidevalt loomade keskel, justkui omaette maailmas. Seal sõitis ringi kahekordne elektribuss, millega pääsesid loomadele ligi ka need, kelle liikumisvõime oli piiratud. Ja samuti sai loomaaia ühest otsast teise gondlis istudes, mis kulges mööda õhku (vt. pilti).
San Diego on kuulus ja eriline selle poolest, et ta püüab olla “puurideta” loomaaed – loomad on inimestest eristatud madala valli või vallikraaviga või äärmisel juhul klaasiga. See muudab kogu kogemuse väga intiimseks. Pole sugugi üheselt selge, kes keda vaatab – kas loom sind või sina looma. Samuti asuvad San Diegos maailma suurimad linnumajad, mis sisuliselt kujutavad endast hiilaslikke linnupuure, kus keset metsikut loodust askeldavad ringi nii inimesed kui linnud. Mina sain aru sellest, et ma olin loomaaia eri tasandeid ja soppe pidi jõudnud kuidagi ühte linnumajja alles siis, kui minu kõrvale palmi alla pingi peale sättis end istuma üks kalkunisuurune pika sabaga lind. Nii me seal siis istusime. Oli üsna võimas.
Aga San Diego suurim eripära seisneb selles, et nad on püüdnud jäljendada võimalikult täpselt loomade looduslikku asuala. See tähendab, et loomaaias elavad kõrvuti need loomad, kes elavad kõrvuti ka vabas looduses ning loomad ongi ümbritsetud oma loodusliku asuala loodusega (nt. gorillad elavad vihmametsas, jääkarud tundras, jne.). San Diego on ilmselt üks väheseid paiku maailmas, mis oma suurepärase kliima tõttu saab endale sellist luksust lubada ning esimese hooga jättis nende taimestlik mulle isegi suurema mulje kui nende loomakogu (samal ajal kui teised inimesed loomi vaatasid plõksisin mina ennastunustavalt pilte taimedest, millest enamuse olin ma sunnitud küll ruumi puudusel ära kustutama). Pärast kuulsin, et nende taimekogu ongi rohkem väärt ja unikaalsem kui nende loomakogu ning et San Diego loomaaia näol on tegemist üksiti ühe maailma omapäraseima botaanikaaiaga.
Aga ma arvan, et peamine põhjus, miks see loomaaed nii eriline tundus, oli see, et loomad olid seal kuidagi ootamatult rõõmsamoelised ja aktiivsed, askeldasid ringi ning heitsid sulle uudishimulikke pilke. Vist esimest korda elus ei tundnud ma loomaaias ringi käies peaaegu mitte mingisuguseid süümepiinu. Ja loomade rõõmsameelsuse üheks põhjuseks on ilmselt see, et nendega tegeletakse üsna palju, et hoida alal nende loomulikke instinkte (nt. peavad loomad söögi nimel pingutama jne). Selle loomaaia kõige rõõmsamad ja kuulsamad tegelased olid hiidpandad (loomaaedu, kus elavad hiidpandad, on kogu maailma väga vähe, vist alla kümne, ning ega hiidpandasid pole ka vabas looduses kuigi palju järele jäänud, vist umbes 1000 ringis). Ma vaatasin tund aega võlutult pealt seda, kuidas noorem panda järjekindlalt ja süstemaailiselt tema eest ära peidetud toitu otsis. Nii et jah, ma arvan, et San Diego loomaaia lähedus võiks anda veel eraldi põhjuse mulle külla tulla.
No comments:
Post a Comment