Sisseelamisest

Üleeile jõudsin lõpuks – peale kuu aega kestnud reisimist – tagasi Edmontoni. Oli kohe hea meel. Ma ei see täpselt aru, miks Edmonton mulle kodune tundub. Võibolla sain ma oma kultuurišoki Londonis kätte ning peale seda tundub iga linn oluliselt kodusem. Võibolla oli asi eelhäälestuses, sest Edmontoni kolimine tundus võimalikest variantidest ometi kõige ahvatlevam. Ja võibolla on asi selles, et ma olen selle kontinendi mingil kombel ära kodustanud. Hiljuti üks kohalik tuttav uuris minu käest, et kuidas ma oma reisimistega hakkama saan. Et mida ma näiteks võtan ette Bostonisse jõudes, et kuidas ma üldse tean, mida ja kuidas seal ette võtta. See küsimus võttis mind natuke sõnatuks. Ilmneb, et ma olen endale märkamatult hakanud aduma, kuidas see kontinent, linnast sõltumatult, funktsioneerib – mida oodata ja mida vältida, kuidas ja kust leida taksot, kuidas eristada häid ja odavaid söögikohti kallistest ja esmapilgul samasugustest kohtadest. Ja nii edasi.

Mingi mõttes on see kohutavalt suur muutus. Neli ja pool aastat tagasi Kanadasse kolides nõudis iga samm sel kontinendil parajat pingutust. Isegi nurgapoodi piima järgi minek oli omaette seiklus, millega käisid sageli kaasas aktsendist tulevad kommunikatsiooni häired (aasia aktsendiga inglise keele mõistmine nõudab minult senimaani teatud pingutust). Ja mul on selgelt meelest see õhtupoolik, kus ma istusin esimest korda arvuti taha, et kirjutada 20-lehekülge ingliskeelest filosoofia-alast teksti. See tundus võimatuna. Isegi lihtlabase ametlikumat sorti meili kirjutamine võttis mitukümmend minutit (sest ma pidin iga teist väljendit guugeldama, et olla kindel, et seda väljendit tõepoolest niimoodi kasutatakse). Ja vestlused kohalikega kukkusid reeglina välja üsna ebardlikud – nii seetõttu, et ma ei adunud siinseid viisaka vestluse reegleid, kui ka seetõttu, et ma ei suutnud hoida kohalikega sama tempot. Minu ingliskeelne kõne oli kohalikega võrreldes aburdselt aeglane ja nüansivaene. Isegi nalja tegemine oli omaette ettevõtmine.

Nüüd on see kohmakus kuhugi ära kadunud. Võibolla mõnedel läheb sisseelamine kiiremini. Aga võibolla sellest lihtsalt ei räägita. Ja võibolla on Mihklil õigus, et idaeurooplased on sitkemad. Kui lääneeurooplane on juba alla andnud, pusib idaeurooplane jonnakalt edasi. Igatahes on välismaal elamise suur eelis see, et sa saad oma arengut distantsilt pealt vaadata, saad aru, kui paljuks sa võimeline oled. Aga teiselt poolt – võibolla on õndsad hoopis need, kes ei pea oma võimelisuse piire proovile panema.