Intervjuud

Head uut aastat!

Bostonis on käidud ning hetkel vedelen Montrealis. Üldiselt on ime, et ma tolle lumetormi poolt tekitatud tohuvabohus Bostonisse üldse kohale jõudsin. Minu lend oli ainus, mida polnud tühistatud ning mille Bostoni lennujaam suutis vastu võtta. Bostonist olen ma korra kiiruga läbi sõitnud. Juba siis jättis too linn väga sümpaatse mulje. Boston on vana (siiski üks Ameerika vanimaid linnu), väärikas ning väga Euroopalik – Ameerika funktsionalistlikult “kiirarhitektuurist” pole seal jälgegi. Paraku polnud mul ka seekord võimalik selle linnaga lähemat tutvust teha. Ma jõudsin kohale teisipäeva õhtul. Kolmapäeval oli mul kaks intervjuud, õhtusöök paari vana tuttavaga (kellest ühega me konkureerisime eelmisel aastal kohale Harvardis, mille tema endale sai), seejärel pool-kohustulik üritus nimega smoker, kus sa pead nende koolide laudade ümber kiibitsema, kellega sul intervjuu oli ning südaööl tormasin ma Montreali bussi peale.

Intervjuud. Juba eelmisel aastal panin ma tähele, et intervjuude puhul ei mängi rolli mitte ainult hea ettevalmistus, vaid ka seletamatu faktor, mida võib nimetada sobivuseks või külgetõmbeks. See kas on või ei ole. Minu puhul mängib taoline külgetõmme vahest olulisemat rolli kui kohalike kandidaatide puhul. Ma pidevalt võrdlen ja kaalun – näiteks seda, kas antud töökoht võiks, kasvõi ajutiselt, üles kaaluda elu Eestis. Ja sellised kõhlused, tundub mulle, on minu läbipaistvuse juures üsna ilmsed. Ses suhtes pole ma ilmselt kõige “turvalisem” kandidaat. Minu puhul ei saa eeldada, et minust saab tubli töötaja ainult seetõttu, et ajad on karmid, tööd vähe ning konkurents imetihe. Samas tundub mulle, et üldiselt tasub hiring committee (ehk töölevõtu komisjoni, kes kogu seda protsessi algusest lõpuni läbi viib) otsust usaldada. Ülikoolid tajuvad reeglina väga hästi ära, kes neile (ja kellele nemad) võiks sobida. Kui keegi tööle võetakse, jääb too inimene samale kohale rõõmsameelselt ja lojaalselt püsima pikaks ajaks – ülikoolide vahelist liikumist tuleb ette oluliselt harvam, kui tavaliselt arvatakse. Minu puhul tõstatub too sobivuse küsimus lihtsalt varem ja teravamalt kui teiste kandidaatide puhul.

Üks intervjuu oli mul suure ja uhke Amhersti linnas asuva Massaschusettsi Ülikooliga. Too ülikool on igsugu edetablites üsna eesotsas ning seal on tööl paar staari, kellest üks oli kohal ka minu intervjuul. Neilt ma sain just meili, et ma ei ostunud nende 4 väljavalitu hulka, kelle nad ülikooli kohale lennutavad. Ja ma olen nende otsusega nõus. Too ülikool on hiigelsuur “kombinaatülikool”, mille filosoofia osakond on paduanalüütiline. Ja hoolimata nende uhkest mainest ei suuda ma end antud osakonnas kuigi hästi ette kujutada. Ilmselgelt oli too tunne vastastikune. Teine intervjuu oli mul maalilises Burlingtoni linnas asuva väikse Varmonti Ülikooliga. Nendega tekkis mul intervjuu ajal otsemaid hea klapp. Aga nende puhul võib tekkida sama olukord, mis eelmisel aastal Püha Olevi Kolledziga. Neil on ainult bakalaureuseõpe ning nende vaatepunktist võin ma tunduda “suure ülikooli” inimesega. Ja minu vaatepunktist vaadatuna pole selge, mis võiks Vermonti eelised olla Tartu ees. Aga lisaks neile kahele, sain ma intervjuud veel kahest ülikoolist, mis mulle endale tunduvad hoopis ligitõmbavamad. Aga sellest juba järgmine kord.