Oxford

Mingis mõttes pole Oxford kuigi erinev teistest Euroopa hiliskeskaegsetest ülikoolilinnadest, millest voolab alati läbi mingi jõgi. Samas muudab selle linna teistest erinevaks või erilisemaks tema ajalugu. Siin on igal sillal, hoonel, pubil ja pargil on oma lugu rääkida. Näiteks selle silla kõrval, kus minu maja asetseb, oli 13 sajandil Roger Baconi kabinet, kust ta pikksilmaga tähti uuris ning esimeste seas Aristotelest lugeda puuris. Ja üle sellesama silla kaks sammu edasi jalutades kohtab "Alice Imedemaal" kääbikuurgu. Oma professori näol on mul muidugi olnud suurepärane giid, sest ta pole siin mitte ainult õppinud, vaid ka üles kasvanud ning puistab neid lugusid varrukast. Mis mind Oxfordi juures veidi üllatas, on see, et ta on väga elus ja vilgas. Oxfordil on siiski väga konservatiivse ja isegi veidi kuiva ülikooli maine. Konservatiivsuse koha pealt võib see isegi tõsi olla, sest näiteks õppekavasid pole siin viimaste sajandite jooksul eriti palju muudetud. Aga kuiv see linn küll pole, vaid pulseerib samamoodi, nagu mõnikord Tartu (see on miski, mida ma näiteks Uppsalas kunagi ei kogenud). Eile õhtul kohtusin ma ühe ameeriklannaga, kellega Tom Cornellis koos õppis. Tema rääkis, et siin pidavat isegi kraaditudengid käima väljas mitu korda nädalas. Tundub, et Ameerika tippülikoolides seda eriti ette ei tule. Võib-olla see on lihtsalt ameerika värk. Ameerika standardite kohaselt on kõik eestlased paadunud peoloomad ja alkohoolikud.

Ja eile päeval viisid Sorabjid mind linna serval asuvale nõmmele jalutama. Mööda nõmme jooksev rada, mis viis mööda paarist igivanast inglise külast, oli imeilus. Inglise loodus on üldse väga võimas ja lopsakas, oluliselt lopsakam kui eesti loodus. Oxford on veidi külmem, aga Londonis saab väidetavalt isegi virsikuid kasvatada. Ja üleüldse on see maa väga ilus. Ja kuidagi väga tuttav. Mul on kogu aeg tunne, nagu võiks mõnest punaste tellistega majast iga hetk välja astuda Jeeves või Wooster. Ja see nõmm oli täpselt nagu Baskervillide koera loos.

Riin