Hästi säilinud akadeemikud

Ma olen ammu märganud, et omas vallas väga head või esmaklassilised akadeemikud-õpetlased-teadlased-filosoofid on kõik väga hästi säilinud, sellised iginoored. Silmad on neil säravad, vahepeal kohmetud ja sageli kavalad. Ma ei kujuta ette, millest see tuleb. Võibolla sellest, et nad on terve elu saanud tegeleda sellega, mis neile kõige rohkem meeldib ning selles ka tunnustust leidnud. Või vahest ka sellest, et nad on pidevalt ümbritsetud noortega, mis ei lasegi neil vanaks saada või noorust võõrastama hakata. Ja see minu professor siin on suurepärane näide. Ta on hämmastavalt erk ja avatud, õppimishimuline ja uudishimulik. Ta ei ole mulle kordagi proovinud mingit seisukohta või arusaama pähe määrida, vaid suudab minus tekitada tunde, nagu oleks antud küsimuses ekspert hoopis mina. Aga kui ta jutusoonele satub, siis rulluvad lahti nii laiahaardelised teadmised, et mul jääb suu lahti. Ja kui ma midagi põnevat või teistsugust satun ütlema, siis löövad ta silmad poisikese kombel särama, ta haarab mu ideest hammastega kinni ja ei lase enne lahti, kui me olema selle lõpuni (või ummikusse) mõtelnud.

Täna lugesin ma lõpuks internetist tema elulugu ning avastasin oma ehmatuseks, et ta hakkab vaikselt liginema 80-le. Seda pole küll mitte mingist otsast näha. Seda enam, et kui me täna eemalduva bussi peale jooksime, ei jäänud ta minust sammugi maha. See juhtus peale seda, kui me olime linnas reipal sammul teinud mitmetunnise jalutuskäigu. Ja temas on paljugi muud veetlevat. Näiteks oleme me päris palju rääkinud tema eelmisel nädalal asetleidnud käigust Kanadasse, Montreali. Mulle jäi mulje, et selle reisi kulminatsiooniks oli see, et ta kohtus doktorandiga, kelle uurimistöö tõestas üht väidet Ghandi kohta, mida tema on juba aastaid väitnud. Aga kui me sattusime täna koos tema tuttavate professoritega lõunat sööma, siis tuli nende jutust välja, et ta käis seal tegelikult mingit järjekordset austavat tiitlit vastu võtmas. Ja see pidi olema päris kõva tiitel, sest nagu ta sõprade naljadest välja tuli, pidas ta tänukõne 5000-pealise auditooriumi ees. Mulle ta seda muidugi tagasihoidlikult ei maininud.

Üldiselt on aeg-ajalt ikka kuradi hea selliseid inimesi näha. Ja see ei kehti muidugi ainult akadeemikute kohta. Ma mäletan, et kunagi pani mu Tartu Lootuse tänava korteri ustele ette värvilisi klaase üks klaasikunstnik, kes tegi seda tööd sellise armastuse ja põhjalikkusega, et ma leidisin, et mul on veel palju õppida. Nii et alati on inspireeriv näha inimesi, kes naudivad seda, mis nad teevad ja teevad seda hästi. Aga praegu kulus see inspiratsioon mulle kuidagi eriti ära.

Riin

Mu põhiline linnas käimise päev tuleb homme, aga mul on kogunenud juba nii palju pilte, et ma riputan mõned üles.