Esiteks on põhja-ameeriklaste suhtumine töösse üllatavalt kaine ja realistlik. Ameerika pole enam sugugi “kõigi võimaluste” maa ning “postipoisist miljonäriks” ideaal iseloomustab pigem Eestit kui Ameerikat. Karjäärivalikud tehakse üsna varases nooruses, millele järgeb aastatepikkune töö. Ja tundub, et kui sa oled mõnele (kasvõi näiteks ametniku) kohale jõudmise nimel aastaid pingutanud, siis oskad sa antud kohta ka rohkem hinnata ja hoida. Oled rahulolevam. Ja Eesti on nii väike. Kui sa end mõnes vallas veidigi liigutada viitsid, siis on väga lihtne saada “eksperdiks”. See võib tuua kaasa “staaristumise” fenomeni (s.t. tekib tunne, et sa oledki kõva tegija) või ebarealistlikud ootused oma tuleviku suhtes (s.t. tekib tunne, et heale kohale saab jõuda ka ilma vastavate teadmiste ja kogemusteta). Ja ennekõike võib see kaasa tuua rahulolematuse. Kunagi tegi üks Katzi šveitslasest ja ajakirjanikust sõber intervjuu Katziga, kes oli 25-aastane eralasteaia juht, minuga, kes ma olin 25-aastane õppejõud ja Mihkliga, kes oli umbes 26-aastane finantsjuht. No ja mis siis sai? Katz põgenes mingil hetkel konservatiivsesse Šveitsi ja mina olen Kanadas ning tunnen, et nüüd, peale 2 aasta möödumist, võiksin ma jälle õpetama hakata ja mul oleks isegi midagi öelda.
Teiseks on põhja-ameeriklased kuradi efektiivsed. Nagu joomise, nii iseloomustab neid ka töötamise puhul vastutus- ja mõõdutundlikkus. Kõik teevad oma töö ära, aga keegi ei tee ületunde. Peale tööpäeva lõppu suletakse uks ning minnakse oma pere või hobide juurde või spordisaali. Seejuures pole siin sugugi palju briljante, neid võib Eestis hoopis sagedamini kohta. Aga siin on tugev keskmine. Tundub, et Eestis (või vähemalt akadeemilises maailmas) valitseb kaks äärmust: ühed on ülekoormatud ja ületöötanud ning teised panustavad ennast võimalikult vähe. See ei too kaasa ilmselt kõige suuremat efektiivsust. Vot nii. Sel teemal on muidugi oluliselt rohkem aspekte, aga praeguseks piisab.
Riin
No comments:
Post a Comment