Pidustused

Vahepeal on toimunud mitmeid pidustusi, aga Lempsi ja tema ema juubel (nad nimelt pidasid neid koos) väärib pikemat juttu, kuivõrd seesugusele peole enam väga sageli ei satu. See toimus Sadala kultuurimajas, kus ainus märk sellest, et ajastu on vahepeal muutunud, oli europeldik. Saalis seisid valge, veidi vakstut meenutava linaga kaetud lauad, mille ümber seisid nummerdatud toolid, ning seina ääres seisvad lauad olid lookas hapukapsast, sealihast, kartulisalatist ja viinast. Juba üsna õhtu hakul hüppas lavale kergelt kiilanev mehemürakas, kes süntesaatori taustal ja hääle värinal laulis eesti kuulsamaid süldilugusid ning kelle suus ‘vaalgeid rooose’ mõjus väga traagiliselt. Krapsakamad külamehed, kõigil kenasti ülikond selga surutud, kukkusid asiselt ja pühendunult jalga keerutama. Ent õhtu kulminatsioonina astus üles ema-Mare poolt juhitud tüdrukutekoor, kõigil kenasti kollakad kleidikesed seljas. Vahepeal läks neil järg veidi käest ära, aga kokkuvõttes oli väga südamlik. Kõik see kokku mõjus äärmiselt ehedalt ja tekitas tunde nagu mõnes vanas eesti filmis (Peep korrutas, kuidas tema tahaks sellisest peost dokumentaalfilmi teha) ning mul jäi ainult üle kahetseda, et Nic juba paar päeva varem Eestisse ei tule, sest selle peo puhul oleks kultuurišokk olnud garanteeritud.

Ja meie jaanipäevane mittemidagitegemise plaan kukkus hästi välja. Selle plaaniga ühinesid ka Lemps, Tups ja Mihkel. Nii et me tegime hunniku head süüa ja kalpsasime üle tule, mis pidavat patud lunastama, ning andsime üksteisele hüppe elegantsuse eest punkte. Lõppeks võitis selle ületulehüppamise võistluse vist Mihkel, kes küll ise ühtegi hüpet ei teinud, aga minu tema eest tehtud hüpe sai pea maksimumpunktid.

Riin