Sisseelamise loo peale kirjutas Mihkel oma blogisse loo integratsioonist ja assimilatsioonist. Selle asemel, et kirjutada Mihklile pikk kommentaar, kirjutan ma hoopis uue loo. Esiteks ma arvan, et integratsioonil ja assimilatsioonil on väga selge vahe. Assimilatsioon tähendab samastumist-samastamist. Üks näide (mis pole ilmselt parim näide, kuivõrd see ei puuduta rahvuslikku identiteeti) on see, kuidas ma põlise tallinlasena võtsin Tartu nii üdini omaks, et ma määratlen end tartlasena. Ma ei kujuta ette, et ma hakkaksin end määratlema kanadalase või kanada-eestlasena. Samuti tähendaks assimileerumine veel mitmete sammude astumist, mida ma kuidagi ette ei kujuta. Näiteks peaksin ma loobuma oma nimest, mida keegi siin hääldada ei suuda (kuigi, olgu, taksot tellides kasutan ma juba pikalt nime “Kelly”). Mihkli iseenesest huvitav väide on see, et Islandil peab assimileeruma, s.t. saama islandlaseks. Kanadas see kindlasti nii pole. Kanada pooldab integratsiooni, mis säilitab multikultuursuse. Samas toimuvad siin üsna ägedad vaidlused teemal “mida tähendab olla kanadalane?” ja nii kaua kui see pole selge, ei saa ilmselt nõuda kandalaseks saamist.
Teiseks on integreerumine ja veelgi enam assimileerumine hoopis keerulisem kui sageli arvatakse. See pole sugugi nii, et tuled kohale, siis tuleb keel, siis sõbrad ja ongi kombes. Minu Kanada kogemus on mind (vahest erinevalt Mihklist) meie venelaste suhtes hoopis leplikumaks muutnud. Esiteks, keel. Kuigi ma räägin praeguseks päris head inglise keelt, läheb ilmselt veel aega, enne kui mu aktsent nii tühiseks muutub, et minult enam ei pärita (ja selline pärimine tõmbab käigupealt selge piiri), et kust ma pärit olen. Pealegi on oluline vahe, kas sa tuled üksi või perega. Kui sul on ümber inimesed, kellega sa saad oma igapäevase sotsiaalse ja suhtlemisvajaduse ära rahuldatud, siis pole uue keele selgeks õppimine rohkem kui minimaalsel tasemel sugugi nii “puhtpraktiline” asi – vastupidi, see nõuab väga suurt motivatsiooni. Teiseks, kohalik elu. Kuigi ma väitsin, et ma suhtlen ainult kohalikega ja mitte teiste omasugustega, on see mõneti eksitav. Mingis mõttes suhtlen ma just nimelt “omasugustega” (s.t. filosoofia osakonna rahvaga) ning mul pole väljaspool ülikooli ühtegi tuttavat. Mul pole isegi aimu, kuidas ja kust ma neid leidma peaks. Ja isegi need kohalikud sõbrad, kes mul on, olen ma saanud suurel määral seetõttu, et me olime mingil hetkel samas seisus (s.t. uues linnas, ilma sõpradeta jne). Kui selline ühine pinnas puudub, siis on kohalike ellu ikkagi äärmiselt keeruline sisse tungida. Olgu, aitab ka. Nüüd peaks laskma Katzil kui kõige suurema kogemusega sisseelajal oma loo kirjutada.
Riin
No comments:
Post a Comment