Lumes

Kolmapäeva hommikul istusin ma Flordia lennujaama kõrval pargis, linnud laulsid, päike paistis ning inimesed vedelesid pinkidel ning võtsid päikest. Ja peale seda kui ma olin 2,5 tundi lennanud (nagu Tartu-Tallinna ots, eks ole), võtsid mind vastu raagus puud, hall taevas ja lumetorm. Ja viimased päevad lund muudkui sadas ja sadas ja sadas, ning ma veidi muigasin autode üle, kes sõitsid ringi suured lumetorbikud peas ja esiklaasile tõmmatud väike triip, millest läbi vaadata - tõepoolest, mida sa ikka puhastad ja kraabid, kui kohe sajab uus lumi asemele. Täna lõppes lõpuks sadu otsa ja päike tuli välja, nii et isegi mina pistsin nina toast välja ja tegin paar pilti. Sellise ilma vastu, kus lumi sillerdab ja päike paistab, pole mul midagi. Pigem on tüütud need lumetormid, kus elu pooleldi seiskub, koolid pannakse kinni ja inimesed istuvad oma kodudes. Igatahes ei mäleta ma, millal ma viimati nii palju lund olen näinud - selline lakkamatu lumesadu on kestnud novembrist saadik -, ning sedasama ütlevad ka paljud kohalikud. Samas on Nici väide see, et tegemist on lõpuks ometi ühe korraliku talvega, mis inimestel on lihtsalt meelest läinud, kuivõrd viimased 15 aastat on aset leidnud kliimasoojenemine. Ent kõike seda silmas pidades oleksin ma kõige parema meelega Eestis, kus lumikellukesed juba õitsevad ning Tartus pidavat homme olema 7 soojakraadi. Oeh.

Riin