Ma olen sel nädalal peaasjalikult haige olnud. Algas see haigus juba eelmisel nädalal, ent siis sai justkui kõik korda, kuni ma sel teisipäeval läksin lõpuks ennastületades jõusaali - ja õhtuks oli palavik tõusnud 38ni, millest allapoole ta pikalt ei langenudki, ülespoole küll. Tee siis veel sporti. Seejuures olen ma endale eriti tigedat sorti pisiku leidnud, sest eile öösel langes lõppeks palavik ja koos sellega kadus ka uni. See on üsna alatu, sest ma just lootsin, et saan lõpuks ometi magada. Nii et ma veetsin öö mööda köhides, lakke vahtides ja pöidlaid veeretades ning tänane öö tõotab samasugune tulla. Üldiselt on hullem möödas; täna juba räägin, söön ja tuterdan mööda tube. Minu puhul on haigeksjäämine, nagu purjujoominegi, alati isiklik asi, eeldab valitud seltskonda ja keskkonda. Ma ei ole kunagi välismaal haige olnud ja kuivõrd ma olen viimased aastad peamiselt välismaa vahet käinud, siis ma isegi ei mäleta, mil ma viimati haige olin. Nii et mingil moel võib seda, et ma siin haigeks söandasin jääda, võtta isegi teatava komplimendina Kanadale. Teisalt on see haigeksjäämine ka alati psühholoogiline asi (mõni väidaks, et igasugune haigus on psühholoogiline), ma jään haigeks tavaliselt siis, kui vaja aeg maha võtta. Ja aklimatiseerumise aeg on minu jaoks ikka olnud veidi nõrk koht, nii et pole ime, et see tige haigus mu jalust rabas. Ma olen siin pöidlaid keerutades mõtelnud, et mingis mõttes on see kahel kontinendil elmine ikka kurnav küll. Iga kord kui Eestis hakkab tekkima mingi rutiin ja omad käigud ja värgid, siis ma sõidan Kanadasse, ning Kanadas kordub seesama. Jama on eelkõige selles, et inimsuhted jäävad kuidagi pinnapealseks. Ei ole aega süveneda. Ja pikapeale ajab see juhtme kokku. Aga nüüd on võhm väljas ja poen tagasi teki all. Lõpetuseks ma veel küsiks, et miks te ei kommenteeri. Muidu mul tekib tunne, et ma räägin iseendaga, eriti nüüd, kus Siimut on kuskile ära kadunud. Kuigi see tõsiasi, et ma selliste asjade pärast muret tunnen, näitab selgelt, et ma olen liiga pikalt oma toas nelja seina vahel olnud, vaja inimeste sekka minna.
Tervist,
Riin
No comments:
Post a Comment