Distantssuhtest. Seestvaade I

Distatssuhte kohta on liikvel mitmeid käibetõdesid - kõige tavalisem ütlus on vist see, et aeg ja vahemaa on suhte proovikivi. Mida iganes sellega siis ka ei mõelda. Enamasti vist seda, et tugev suhe muutub sellega veelgi kindlamaks, nõrk sureb aga kiirelt välja. No siis öeldakse veel, et see on hea treening või ettevalmistus n.-ö. tavasuhteks. Ja siis veel seda, et see aitab maha lihvida partnerite teravad nurgad ning paneb teineteist paremini mõistma. Ning veel seda, et vahepealne lahusolek on suhtele hoopistükkis hea: aitab hoida värskust ja ei lase tekkida rutiinil. Ja nii edasi ja nii edasi... Kusjuures enamasti räägivad sellest nõnda inimesed, kes pole ise säärase suhte vormiga üldse kokku puutunud. Ehk siis on tegemist lihtsalt tavalise tobeda ja sisutühja targutamisega.

Tegelikult ei ole see üldse nii lihtne, kui üks elab ühel ja teine teisel kontinendil. Üks asi on füüsiline vahemaa, kilomeetrid või miilid, kuidas kellelgi, aga lisaks on veel ka ajavahe - kui ühel on hommik ja vaim värske, siis teisel juba hilisõhtu ning väsimus peal. Ja vastupidi. Juba selle pärast nõuab ühele lainele saamine aeg-ajalt päris suurt tööd. MSN-is ilmuvad su ette küll sõnad, aga sa ei taba toone, rääkimata pooltoonidest. Intonatsioon, rõhud ja kehakeel jääb puudu. Kehakeelt ei taju sa õigesti ka skaibis - midagi jääb sellisel suhtlemisel alati puudu, olgu selleks siis mingi pilk, kulmukortsutus, käeliigutus, puudutus. Kokku ei pruugi su sõnade õige mõte teiseni jõuda. Ja üks valearusaam sünnitab teise, teine kolmanda, ja siis ühel hetkel nõuab adekvaatse pildi kokkupanek kahepeale juba päris palju aega ja energiat.

Olen kuskilt lugenud, et distantssuhtes on lahus olemise kriitiline piir kaks kuud. Et kui üle selle, siis kipub lähedus väga kätte ära kaduma. Ei oska seda täpselt kinnitada, sest päris lootusetult pole see veel kordagi jõudnud ära kadunud, aga ilmselt mingi tõetera siin on. Oleme siiamaani ikka üritanud seda eraldi olemise aega mitte üle poolteise kuu lasta. Minu jaoks, ja tundub, et ka Riinu jaoks, on see enam-vähem piir - kui juba üle kuu, siis kipub igatsus hinge seest tühjaks närima. Ja siis hakkad endale seda peatset kokkusaamist üha rohkem ja detailsemalt ette kujutama, sa kütad ennast emotsionaalselt üles, ajad ootused nii kõrgele, et siis kui kokku saad, oled omadega lihtsalt nii läbi, et esimesed paar päeva kulub vaid vaimse tasakaalu taastamisele. Ja oma partneriga - kui Põhja-Ameerika kõnepruuki kasutada - harjumisele.

Üks mu sõber, kes on psühholoog ja ise distantssuhte üle elanud - seejuures paraku ebaõnnestunult -, on mulle kinnitanud, et see mida ma siin kirjeldan, on täiesti tüüpiline. Nii ongi! Peab olema parasjagu tugev, et kõikide nende distantssuhtega kaasnevate keerukustega hakkama saada. Juba kasvõi see, kui sa pead kolm-neli korda aastas oma kalliga n.-ö. uuesti otsast alustama, teda jälle tundma õppides, koosolemist harjutades, mingisugustele välistele märkidele adekvaatseid tähendusi otsides, jne., võib sind ühel hetkel paratamatult panna endalt küsima, et kas see kõik on ikka seda vaeva väärt. Ja tegelikult annab siis vist ainult oma tunde suuruse kriitiline hindamine sellele küsimusele vastuse.

Igatahes, minul on järjekordsed lennukipiletid ostetud. 17 päeva pärast saame Riinuga kokku Miamis. Üritan mitte üle keeda ja proovin asja rahulikult võtta. 17 päeva pole väga pikk aeg. Aga mul on ka lihtsam, sest mina olen siin ju n.-ö. koduses miljöös, mul on siin minu paar sõpra ja omad rutiinid...

Terv., Peep