Calgary

Me suutsime Calgarysse minekuks valida selle ainsa päeva viimase nelja kuu jooksul, mil Albertas möllas ringi lumetorm. Nii et minu plaan bussiaknast mägesid vaadata kukkus pehmelt öeldes läbi. Bussisõit tuli tuttav ette. Reisi alguses sõbrunesid bussi tagumises otsas paar jõmmi, kes kukkusid joviaalselt jorisema. Teised reisijad heitsid neile häiritud pilke, aga keegi muidugi midagi ei ütelnud. Sellist asja pole ma siin varem näinudki, neil pole isegi oma sõna “jõmmi” jaoks. Buss tegi peatuse alevikus nimega Punane Hirv, mille bussijaam oli koopia Viljandi bussijaamast ning selle kõrval seisis samasugune kole kaubanduskeskus. Jõmmid läksid bussist maha. Need koduselt tuttavad detailid mängivad kahtlemata oma rolli selles, et ma end siinkandis nii hästi tunnen.

Lumetormi tõttu ei tundunud linnas jalutamise plaan kuigi ahvatlev, nii et me otsustasime minna kinno uut Sherlock Holmes’i filmi vaatama. See film jooksis veel ainult kahes kinos, millest me oma meelest valisime välja hotellile lähemal oleva kino. Sellegipoolest asus see kino kuskil pärapõrgus, autolammutus töökodade vahepeal. Samuti tuli välja, et tegemist on odavkinoga, 5 dollarit pilet, mis eeldetavasti oli tingitud sellest, et seda kino polnud aastate kaupa koristatud. Seal haises vängelt mustuse järele. Aga kuna taksosõit oli pikk ja kulukas ning film tõotas olla hea, siis mässisime ninad salli sisse ning istusime kannatlikult seansi lõpuni.

Tagasisõit hotelli oli samuti meeleolukas. O’Nealis on tugev annus ontariolikku viisakust, ta võtab alati vaevaks teenindajatega vestelda, mis siin provintsis pole nii tavaline. Meid korjas peale taksojuht, kes esimese asjana uuris, et kuidas me küll siia geto-kinosse sattusime. Sellest julgustatuna teatas O’Neal entusiastlikult, et me tulime Edmontonist Calgarysse nädalavahetust veetma. Taksojuht mõtles järele ning siis küsis: “why?”. Ta küsis seda relvitukstegeva siirusega, mis võttis O’Nealil hetkeks sõnad suust. Üsna pea ta kogus end ning uuris edasi, et mida Calgarys tasuks näha ja teha. Taksojuht võttis jälle pika mõtlemispausi, siis teatas, et no tavaliselt tulevad Edmontoni inimesed siia klubidesse pidutsema, need pole küll teab kui head klubid, aga käivad kah. Ja nii see vestlus läks. Mina tundsin end kõrvalpingil naeruga võideldes taas kord väga koduselt. Sellist rohmakat otsekohesust ning siirust pole ma kohanud mujal kui Eestis.

Järgmisel päeval ostlesime me pooltühjas kaubanduskeskuses ning jalutasime ringi kesklinna inimtühjadel tänavatel. See, et selliste suurlinnade kesklinn on nädalavahetuseti inimtühi pole eriti ebatavaline. Kesklinnas asuvad tavaliselt kontorihooned, mis on nädalavahetusel suletud. Ega ma Edmontoni kesklinna ka kuigi hästi ei tunne, minu elu keerleb 82 avenüü ümber, mis asub hoopis teisel pool jõge. Väidetavalt on ka Calgarys oma 82 avenüü (nimelt, 17 avenüü), mis asub kesklinnast väljas ning on selle linna süda. Aga nii kaugele me oma jalutuskäikudega ei jõudnud. Tühjuse ja lumetormi kiuste jättis Calgary sümpaatse mulje. Ta on vanem linn kui Edmonton, seal on hoopis rohkem uhkeid vanu hooneid ning temast õhkub teatud soliidsust ja väljapeetust. Samas õhkub temast ka hoopis rohkem konservatiivsust kui Edmontonist, mida peetakse selle provintsi kõige liberaalsemaks linnaks, kuhu on kokku kogunenud kunstnikud, näitlejad, homod ning muud vähemused. Seda silmas pidadas olen ma ikka väga rahul, et ma sattusin nimelt Edmontoni ja mitte kuhugi muljale. Esmaspäeval tagasi Edmontoni jõudes säras selges taevas päike, inimesed askeldasid tänavatel ja me hingasime kergendunult.

Selle pildi tegin ma detsembris enne Eestisse tulekut lennujaama aknast. Siin on vähemalt näha pisut mägesid.