Keskkooli ajal oli mul venelasest peika. Mina rääkisin temaga eesti keeles ning tema rääkis minuga vene keeles ning me saime üksteisest suurepäraselt aru. Mulle meenus see, et me räägime erinevat keelt siis, kui ma haarasin tema juures olles ajalehe ning adusin, et ma ei saa midagi aru (või ka siis, kui mu isa ta kord põhjalikult üle kuulas, siis tuli samuti välja, et ma ei saanud nende vestlusest suuremat aru). Samamoodi ei tule mul siin Edmontonis eriti sageli pähe see, et me sinuga elame eri riikides. Ajalehe rollis on siinkohal lennukipiletid. Iga kord kui ma hakkan neid ostma, suudab mind selle vahemaa läbimiseks kuluv aeg ning selle eest nõutav summa pisut rabada.
Mida aeg edasi, seda ähmasemaks eristused ning vastandused (Eesti vs Kanada, kodus vs võõrsil, ära vs kohal) muutuvad. Ma enam ei süüdista koguigatsust ning Kanadat igas oma meeleolu võnkes, juba ammu ei küsita minu käest seda, et kust ma pärit olen ning juba ammu ei tunne ma vajadust oma päritolu selgitada. Kas see nüüd tähendab, et olen kuidagimoodi kanadastunud? Imelik küsimus. Ma olen kahtlemata muutunud oma erialal professionaalsemaks ning saanud loodetavasti pisut vanemaks (küpsemaks?), aga muidu olen üsna samasugune nagu alati. Või nii see vähemalt tundub mulle endale. Asi on ilmselt ka minu eluviisis. Ma olen oma akadeemilises mullis, olin seda juba Tartus, ainult nüüd on mu mull pisut kasvanud, katab suuremat maaala. Heh, selle kanadastumisega seoses tuli mulle meelde pisike Tuul, kas teab väga täpselt, kus tädi Riin on. Kanas.
Igatahes, piletid on ostetud. Ma jõuan Eestisse 4. detsembril ning jään kuni 3. jaanuarini. Nüüd on saanud kell 6 hommikul ning ilmselt tasuks teha katse magama minna.
No comments:
Post a Comment