Burlington

Jõudsin täna Edmontoni. Lennuki maandudes oli mul näos samasugune kohtlane naeratus nagu tavaliselt Tartusse jõudes. Hoolimata 28 soojakraadist oli õhk kuiv ja karge ning taevas oli veel kõrgem ja sinisem, kui ma mäletasin. Minu maja ümbruses aega veetev indiaanlasest kodutu oli vahepeal kuskilt kitarri hankinud, pinistas laulda ning uuris särades, et kuidas mu suvi möödus. Korter, tundub mulle, oli puhtam kui ära tulles ning lisaks seisis laual pudel head punast veini selle tüdruku poolt, kellele me suveks korteri välja üürisime.

Õigupoolest ei tahtnud ma kirjutada Edmontonist, vaid hoopis Burlingtonist, kust me neljapäeval läbi hüppasime, et oma tulevane elukoht selge silmaga üle vaadata. Ameerikas valitseva majanduskriisijärgse ning presidendivalimiste-eelse ärevuse ja kaootilisuse taamal mõjus Burlington paraja nukulinnana, muutustest puutumata jäänud kääbiklana. Uhked puust häärberid, lillepeenrad, mis ei jäänud alla minu ema omadele, ning paadisadam, mis jättis mulje, et pooltel linnakese 40 000 elanikust on oma jaht. Linnake oli täis turiste, kes klõpsutasid muudkui pilte teha – millest, jäi mõneti segaseks, aga väidetavalt on paljud neist kultuurituristid. Burlingtonis pidid vahepeatuse tegema kõik suuremad üritused ja etendused, mis liiguvad Montreali ning Bostoni (või New Yorgi) vahet ning mida soojal ajal pidi olema eriti rohkesti.

Iseenesest peaks Burlington olema tudengilinn, seal on Vermonti Ülikooli kõrval veel neli kolledžit. Samas ei jätnud ta sugugi niisugust tudengilinna muljet nagu Tartu või London, Ontario. Sealsed tudengid paistsid olevat pigem seda tüüpi, kes loevad kohvikus raamatut või jalutavad koeraga kui seda tüüpi, kes joovad künkal õlut. Vähemalt ei hakanud mulle ühtki sellist küngast silma. Kohvikuid oli seevastu rohkesti. Õigupoolest pidi burlingtonlaste elu keerlema toidu ümber, nagu üks professor mulle tööintervjuu ajal teatas, hääles kerge irooniavarjund. Isegi nüüd viis üks teine professor mind esimese asjana osakonna lähedal asuvasse toidupoodi, kus ei hakanud silma mitte ühtegi imporditud kaupa, kõik oli mahe ja öko ja pakendatud võimalikult keskkonnateadlikult. Mahetoit ja keskkonnateadlikkus pidi olema üks nende vankumatuid uhkuseallikaid, see, mida vermonti osariigi elanikud enda puhul kunagi rõhutamast ei väsi. Eks näis, kuidas see mulle mõjub, võibolla tekib trots, hakkan imporditud õunu igatsema.

Kokkuvõttes võib sinna kolida küll, tundub olevat selline koht, kus saab hästi elada (reisida ja süüa ja matkata) isegi mõistliku sissetuleku puhul. Selliseid kohti pole idarannikul just ülemäära palju.

P.S. Siinkohal ei saa ma kahjuks toetada oma juttu sobilike piltidega, kuna mul õnnestus jätta fotoaparaat autosse. Aga paar pilti õnnestus mul ära sõites auto aknast siiki teha.

Champlain'i järv, mida peetakse üheks Ameerika maalilseimaks järveks




Burlingtoni peatänav.


Raekoda