Sain täna meili Berkeleyst, mis andis mulle teada, et nad otsustasid teha tööpakkumise “vanemale ja kogenumale”, aga et ma jätsin sügava mulje ja püsisin viimase hetkeni konkurentsis ja nii edasi. See pole muidugi eriti üllatav, arvestades, et nad ütlesid algusest peale ausalt välja selle, et nad eelistavad võrdsete kandidaatide puhul seeniori juuniorile. Aga sellegipoolest hakkan ma end tasapisi tundma Paul Kerese kombel “igavese teisena”. Kirjutasin sellest Devinile ja Henrikule, öeldes, et järgmisel aastal proovin võibolla ühe korra veel, aga see on ka kõik. Võibolla järgmisel aastal olen ma piisavalt meeleheitel (arvestades, et mul puudub ülejärgmiseks aastaks sissetulek) ning suudan iseennast ja teisi veenda selles, et ma tahan Ameerikas tööd saada. Selle peale saatis Devin vastu dramaatilise hüüatuse, et sa kuulud Põhja-Ameerika rambivalgusesse. Tüüpiline. Sisulise külje pealt on see võibolla tõsi (minus pole saksalikku sügavust, mis vähemalt minu ajal Tartus au sees oli). Aga muidu eelistan ma iga kell elada Eestis. Selles pole kahtlustki. On ikka väike vahe, kas sa õpetad Ameerika tudengeid või Eesti tudengeid, viimaste õpetamine tundub hoopis olulisem. Igatahes pöördun ma nüüd tagasi oma algse plaani juurde, milleks on tekitada endale selle aasta lõpuks 4-5 publikatsiooni. See on muidugi väga suurejooneline ja hullumeelne plaan, aga see võiks anda mulle aluse taotleda enamvähem mõistlikku tööd (nt. teaduri kohta, mitte lihtsalt lektori kohta) ka väljaspool Ameerikat.
Ja üldiselt tundub mulle, et sellest blogist on saamas reisiblogi. Ma olen ammu tahtnud jagada mõningaid lugemiselamusi, aga mul pole selleks lihtsalt mahti olnud, kuna üks reis ajab teist taga. Ja reisid annavad sellise sirgjoonelise elamuse, millest on lihtne kirja panna, samas kui lugemiselamuse kirjapanek nõuab suuremat nokitsemist. Minu järgmise nädala plaan näeb ette konverensti Washingtoni Ülikoolis St. Louis linnas. Ma alguses ei pannud seda “St. Louis” osa tähele ning arvasin, et ma sõidan Washingtoni, kus ma pole kunagi varem käinud ja olin juba elevil. Aga mõne nädala eest, kui ma pileteid ostsin, tuli välja, et ma sõidan hoopis kuhugi pärapõrgusse Missouri osariigis. Aga ma olen sellegipoolest elevil. Ma hakkan aru saama väitest, et konverentsidel käiakse selleks, et inimesi näha. See ei tähenda sugugi ainult seda, nagu ma kunagi arvasin, et konverentsidel käiakse tutvusi loomas ja kiibitsemas (millesse ma oma kogenematuses suhtusin muidugi teatud põlgusega). Vaid see tähendab üksiti ja võibolla isegi ennekõike seda, et konverenstidel käiakse selleks, et sõpru näha. Peamine põhjus, miks ma selle konverentsi pärast elevil olen, on see, et sinna tulevad ka Sean ja Devin. Iseenesest on üsna erakordne, et meie kõigi ettekanded konkurentsisõelast läbi pääsesid. Nii et ma saan olla viis päeva nendega ninapidi koos olla ja õlleklaasi taga kõik asjad sirgeks rääkida.
No comments:
Post a Comment