Roller Derby

Ma käisin vahepeal Roller Derby võitlustel, mis oli paras elamus. Aga ma kõigepealt räägin kaks sõna Christine’ist (vt. ülemist pilti). Christine on Devini naine, töötab kunstide osakonnas ja uurib filme. Ma pean temast kõvasti lugu. Kui ma oma väitekirjaga jänni jään, siis mõtlen selle peale, kuidas ta kirjutas, päevas 15 tundi tööd tehes, oma väitekirja valmis 6 nädalaga. Peale seda avaldas ta selle kiiresti raamatuna, ning eelmisel aastal sai ta tenure’i ehk püsiva professorikohta, mis tema vanuses (nii 35-36) on suur saavutus, võrreldav doktorikraadi kaitsmisega 23 aastaselt näiteks. Ilma Christine’ita ei tunneks ma ka Devinit, sest Devin on tegelikult spousal hire – Western tahtis tööle võtta Christine’i ja sai Devini pealekauba. Eelmisel kedale algas Chiristine’il lõpuks pikalt oodatud õppevaba aasta. Mis ta see peale tegi? Muidugi hakkas ta käima 3 korda nädalas Roller Derbyt mängimas ning ta on nüüd poole aastaga võidelnud end Londoni amatööride liiga koosseisu, mis laupäeval võistles Sudbury amatööride võistkonnaga.

Telekast vaadates on jäänud mulje, et Roller Derby on segu wrestlingust ning kiiruisutamisest. Seal on vaja palju tehnilisi oskusi ning kiirust, aga, nagu wrestlinguski, on seal jõuline show-element. Üleslöödud tüdrukud, võrksukad, miniseelikud, proffidel kindlasti mõni tätoveering, popp muusika, Dj-d, möirgavad rahvamassid. Samuti on seal omajagu draamat, tõuklemisi ja kukkumisi. Aga millest ma alles kohapeal aru sain, et Roller Derby on paljuski strateegiamäng. Londoni naised tegin Sudbury naistele ära puhtalt oma kaitsemänguga, nende jammer (ehk rulluisutaja, kes punkte kogub) ei saanud meie naiste kaitsest lihtsalt läbi. Väga kaasahaarav spordiala, igatahes. Kui te satute kuhugi, kus midagi sellist toimub, siis minge kindlasti vaatama.

Riin