Rahu, ainult rahu

Ma pean 4 päeva pärast esitama oma juhendajatele oma väitekirja kõik peatükid. Ma pean ära tegema veel suure hulga tööd (näiteks kirjutama poolteist peatükki), mida objektiivselt vaadates on suhteliselt raske nelja päevaga ära teha. Aga sellest hoolimata olen ma absurdselt rahulik. Absurdselt rahulik ja rahulolev, kirjutan siin seda lugu ning mõtlen tõsiselt selle peale, et kas mitte astuda õhtul läbi ühelt majapeolt, kus kõik kohal on. Ma olen seda enda puhul varemgi täheldanud - mida rohkem on paanikaks põhjust, seda stoilisemaks ma muutun. Mingis mõttes on see väga hea. Mu töövõime tähtaegade lähenedes reeglina jõuliselt kasvab, mitte ei kahane. Ja arvestades, et akadeemiline elu kulgeb tähtaegade tähe all, on selline omadus väga tervislik. Teisalt on selles ka midagi hirmutavat. Tundub, nagu sa ei saaks sellistes olukordades oma reaalsustaju lõpuni usaldada. Ma olen siin püüdnud end veenda, et mul on tegelikult väga kiire, aga mingis mõttes ei jõua see mulle lõpuni kohale, mingi puhver on vahel. Sama lugu juhtus mul talvel tööintervjuudel. Minu kõigutamatu rahu muutis Henriku lõpuks üsna rahutuks. Normaalne on see, et inimestel enne olulisi intervjuusid suurte-uhkete ülikoolidega käed värisevad, ebatavaline pole ka see, et inimesed puhkevad intervjuude uste taga nutma. Mina võitlesin ukse taga haigutusega, kaanisin sisse liitrite kaupa kohvi ning püüdsin end kuidagigi üles äratada. See, tundub mulle, et nutmapuhkemise teine äärmus. Ja äärmused pole head. Hea oleks mingi kesktee, veidi ärevust, aga mitte üleliia. Igatahes. Ma arvan, et ma astun sealt peolt ikkagi läbi ja annan teile 4 päeva pärast teada.

Riin