Viisakusest

Mulle meeldib, et inimesed on Kanadas naeratavad ja sõbralikud. Mulle meeldib, et tädi, kelle käest ma ülikoolis kohvi ostan, kutsub mind “kullakeseks”. Mulle meeldib, et teenindajad, alates bussijuhtidest kuni ettekandjateni, on abivalmid ja lahked. Sellegipoolest on kanadalaste äärmine viisakus see, mis mulle mu igapäevastes, isiklikumat laadi suhetes enamvähem kõige rohkem närvidele käib ning kõige suuremat segadust tekitab. Ma ei arva, et see on kanadalaste eripära. Estril oli Šotis umbes samalaadne kogemus ning tundub, et Šveitsis on viisakusreeglid veel rangemalt paigas kui Kanadas. Aga samas on Kanada tuntud kui “viisakas Ameerika”, viisakus on neile midagi endaomast. Ükskord kirjutan ma viisakusest pikema, analüüsivamat laadi loodi. Aga hetkel panin ma kirja kaks situatsiooni, et te paremini aru saaksite, mida ma silmas pean. Mõlemad situatsioonid leidsid aset Montrealis.

Situatsioon 1

Kolm inimest seisavad peale konverentsi kõnniteel ning üks neist pakub, et ta võib ülejäänud kaks järgmisele üritusele autoga ära visata. Selle peale teine inimene tänab viisakalt ning – minu üllatuseks – keeldub, öeldes, et me saame ka jalgsi minna. Autoga inimene sõidab minema. Seepeale leiab aset umbes selline vestlus:
Mina: Kuule, minul poleks küll olnud midagi selle vastu, kui ta oleks meid autoga ära visanud – see on päris pikk maa jalgsi astuda ning me oleme juba hiljaks jäänud.
Teine: Ta sõitis hoopis teise suunda. Ta oli just polite.
Mina: Ahah... Ma pole päris kindel, mida see tähendab... Kas see tähendab, et ta tegelikult eriti ei tahtnud meid ära visata?
Teine: Ei, muidugi tahtis. Tead ju küll, ta on nice guy.
Mina: Ahah.. Nii et tema tahtis, aga sina keeldusid... Sa siis ei tahtnud, et ta meid ära viskaks?
Teine: Ma ei tahtnud talle asjata tüli tekitada. Me saame ju ka jalgsi minna.
Mina: Nii et tema oli lihtsalt viisakas ja sina olid lihtsalt viisakas...
Teine: Nojah..
Mina: Kas see tähendab, et minust oleks olnud ebaviisakas tema pakkumisega nõustuda?
Teine: Ei oleks... noh... võibolla oleks ka..
Mina: Ahah... Nii et tema eeldas, et sina eeldad, et ta on lihtsalt viisakas ja keeldud. Kuidas ma peaksin aru saama, millal on tegemist lihtsalt viisakuste vahetamistega ning millal teine mõtleb seda, mida ta ütleb?
Teine: Mis mõttes mõtleb seda, mida ütleb?
Mina: No millal ta tahab meid ära visata ning millal mitte.
Teine: Ta oleks meid võinud vabalt ära visata.
Mina: Ahah.. no ma oleks hea meelega lasknud end ära visata.
Teine: No see poleks olnud kuigi viisakas.
Mina: Ma ei saa aru, miks see poleks olnud viisakas, ta ju ise pakkus selle välja.
Teine: Sest ta ei mõelnud seda...
Mina (segaduses): Aga sa just ju ütlesid.... oh... vahet pole. Võtame takso.

Situatsioon 2.

Järgmine vestlus leiab samuti aset Montrealis, kus neli naist püüavad otsustada, kas minna õhtul teatrisse või mitte.
Teine: Kas sa siis tahad õhtul teatrisse minna?
Mina: Ma võiksin minna küll, sest ma pole ammu teatris käinud, aga samas ei tundu see tükk kuigi huvitav, nii et ma võin vabalt ka midagi muud teha. Mis teised tahaks teha?
Teine: No kui sina tahad, siis me võime minna küll teatrisse.
Mina: Teised siis ei taha minna?
Teine: Einoh, kui sina tahad, siis me võime minna.
Mina: Kui ma ei tahaks, siis te ei läheks?
Teine: Aga sina ju tahad minna.
Mina: Mul on suht suva. Mida teised tahaks teha?
Teine: Mida sina tahaks teha?
Mina (ärritunult): Teid ja teie viisakust. Kas te tahate minna või mitte?
Teine (häbelikult): Me eriti ei taha minna. Aga kui sa tahad..
....