Konverents

Ma ei saa öelda, et too Austini konverents oleks sisuliselt olnud midagi väga rabavat. Aga see mõjus mulle kuidagi hästi. Ma etteakanne oli järjekordne versioon sellest ettekandest, mida ma esitasin oma tööintervjuudel. Esimest korda presenteerisin ma oma ideed sügisel Alaskal, kus ma ei veenud peaaegu mitte kedagi. Aga iga interjuuks ettevalmistumise käigus muutus see idee üha selgemaks, teravamaks ja tugevamaks. Austinis veensin ma peaaegu kõiki, mu idee "hakkas tööle", mis oli inseenesest üsna nauditav tunne. Ja ma arvan, et ma olen vahepealsetel kuudel õppinud nii mõndagi ettekandmise kunsti kohta. Ma oskan tähelepanu pöörata mingitele detailidele, millest ma varem teadlikki polnud, nagu näiteks kehahoiakule, intonatsioonile, sellele, kuidas kerida pinget nii, et ettekanne lõppeks kulminatsiooniga, jne. Nii et midagi on sellest tööturu protsessist siiski kasu ka olnud.

Üldiselt pole see tööturu protsess mulle kuigi hästi mõjunud; see kuidagi võimendas minu olemasolevat kriitilisust akadeemilise maailma mängude suhtes. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks see nii on, arvestades, et mul polnud ühtegi ebameeldivat kogemust. Asi oli ilmselt lihtsalt selles, et ma nägin veidi lähemalt akadeemilise maailma köögipoolt ning selles valitsevat meeletut konkurentsi (selline köögipool on olemas igas valdkonnas). Ja teiseks kohtasin ma inimesi veidi ebaloomulikus olukorras, kus kõik pidid kõigile lühikese ajaga suure mulje jätma, mis viis möödapääsmatult nägude tegemiseni ning jättis suhu võltsi maigu. Sellele vastukaaluks oli hea näha inimesi seal konverentsil nautimas seda, mida nad teevad. Eriti hästi mõjusid mulle vestlused Michaeliga, oma Inglismaalt saadud tuttavaga. Ta on suht noor tüüp (võibolla 26 või 27), kes on möödaminnes teinud paljutki (kaitsnud väitekirja Oxfordis, juhtinud suurt tõlgete seeriat, avaldanud kaks raamatut). Ta tegeleb veidi obskuurse teemaga, mis talle ilmselgelt naudingut pakub. Ma istusin ja kuulasin teda ning leidsin, et võibolla olen ma kogu asja veidi ülemõelnud. Enamus inimesi ei saa teha seda, mida nad tahaks teha (paljud ilmselt ei teagi, mida neile meeldiks teha). Mul on võimalus teha seda, mis mulle meeldib. Ja see on ju iseenesest suur asi.

R.