Veel Harvardist

Eile sain ma kirja Harvardi filosoofia osakonna juhatajalt, kes kirjutas, et nad tegid tööpakkumise Rusty J.-le, kelle huvid sobisid nende profiiliga kõige paremini. Iseenesest lõi see uudis laineid juba umbes kaks nädalat tagasi, vahetult enne minu New Yorki minekut. Mis selle “uudiseks” muutis, on see, et Rusty on Oklahomast, Oklahoma Ülikoolist. Meedia on loonud temast pildi kui mehest metsast, kes hüppas pärapõrgust otse Harvardisse - kui Rusty seda suudab, siis suudavad seda ka teised. Päris tõsi see muidugi pole, Rusty on õppinud ka Oxfordis, tal on kuulsad soovitajad ning vähemalt üks korralik publikatsioon. Aga ta on muidugi ebastrandartne; minul tema üle omal ajal kuum vaidlus Deviniga, kes oli skeptiline juba selle suhtes, et Rusty üldse intervjuu sai – minu meelest polnud Devini skepsis sisuliselt põhjendatud, vaid ka tema oli osalt kinni akadeemilises maailma levinud eelarvamustes, et pärapõrgust tulnuna pole sul Harvadisse asja. Rusty on mul hea tuttav, selline rahulik, sõbralik, vuliseva Oklahoma aktsendiga poiss, kellega me olime koos Alaskal ning hängisime ringi New Yorgis. Minu meelest on tõesti tore, et just tema selle töö sai ning müts maha Harvardi ees – neil õnnestus mingeid kivistunud arusaamu kõigutada.

Üldiselt tundus see mulle veidi imelik küll, et Harvard polnud minuga nädalate kaupa ühendust võtnud – seda enam, et teiste kandidaatidega oli väidetavalt juba ühendust võetud. Reede jõin ma õlut Henriku ja paari teise professoriga, ning mingi hetk hakkasid teised Henrikule survet avaldama, et ta mulle “lõpuks ometi ära räägiks”. Tuli välja, et Harvard oli proovinud luua teist professori kohta ning nad olid proovinud seda luua minu jaoks. Kõik olid seda minu eest hoolikalt saladuses hoidnud, et mitte “asjatuid lootusi tekitada”. Reedel oli siis lõpuks selgunud, et majandusraskuste tõttu ei eraldatud neile selleks raha. Iseenesest on see ju väga armas. Lootustandev. Sest kui ma ei keeranudki oma job talki Harvardis nii peesse kui ma arvasin, siis võiks arvata, et mul läkski New Schoolis hästi (sest seal ma seda oma meelest peesse ei keeranud).

Ja millalgi eelmisel nädalal helistas mulle ka St. Olafi osakonna juhataja, kes rääkis, et oli toimunud väga tihe rebimine minu ja ühe teise tüübi vahel, ning et lõpuks tegin nad pakkumise teisele tüübile, kuna tema võiks “väiksesse kooli sobida paremini”. Sel reedel jõi meiega õlut St. Olafi osakonna juhataja vend – meie professor – kes ütles, et osustavaks oli lõpuks saanud ikkagi see (nagu ma ka ennustasin), et ma sain intervjuu Harvardist ja New Schoolist – mingi järjekordse akadeemilises maailmas levinud reegli kohaselt ei jää see, kes on saanud intervjuu Harvardist, väiksesse kooli püsima. Nii et see Harvard on mul risti ja põiki jalus. Aga üldiselt ma arvan, et nad tegid õige otsuse, nagu ma seda neile ka ütlesin. Praeguses seisus eelistaksin ma järeldoktorantuuri kohta St. Olafile.

Märkimisväärne on see, et nii St. Olaf kui Harvard kasutasid sarnast retoorikat. St. Olafist kuulsin ma seda, et ma olin parim scholarship’i, uurimistöö poolest, ning Harvardist seda, et nende meelest olid mul kõige parimad šansid saada 7 aasta möödudes tenure ehk püsiv professori koht. Harvardis on legendaarset raske saada tenure’it, see eeldab kohutavalt palju tööd ja avaldamist. Inimkeelde tõlgituna viitasid mõlemad sellele, et minust võiks saada jõuline publisteerimismasin. Ma olin sellest veidi lõbustet, arvestades, et ma olen akadeemilises maailmas toimuva müra ja publiseerimisnõude suhtes üsna kriitiline . Nii et see, mille suhtes ma ise nii kriitiline olen, on üksiti see, milleks ma teiste meelest nii suurepäraselt sobin. Nende sõnavõttude optimislikum tõlgendus oleks muidugi see, et nende meelest võiksin ma oma vallas midagi põnevat korda saata. See on ju tore.

Riin