Midterm ja Alberta

Bakalaureuse tudengitel toimub järgmisel nädalal sess, midterm. See tähendab, et nad peavad umbes nädala jooksul kirjutama essee või sooritama eksami umbes 4-5 aines. See on päris korralik koormus, eeldab nendelt alla 20-aastastelt lastelt väga head ajaplaneerimise oskust. Minu aines peavad nad kirjutama essee. Kuna paljude jaoks on see esimene filosoofia kursus ning kuna ma tundsin ilmselt ka teatud süümepiina, et ma pole oma reisimiste käigus just ülemäära palju aega loengute ettevalmistamise peale raisanud, siis ma lubasin terve möödanud nädala olla tudengitele käepärast. Ma arvan, et kokkuvõttes võttis tudengitega kohtumine ning nende esseede kommenteerimine üle 15 tunni. Seda on natuke liiga palju, arvestades, et ma õpetan ainult ühte kursust. Järgmisel korral pean ma selle asja veidi paremini läbi mõtlema. Muidugi juhtus see, et enamus tudengeid ilmus välja neljapäeval. Osakonda jõudes oli mu kabineti ukse taga pikk saba, ning meili postkast uputas esseede mustanditest. Samal õhtul olin ma lubanud paariks päevaks Londonisse tulnud Seaniga õlut juua. Nii et ma istusin siis terve õhtu Grad Clubis ning toksisin sisse kommentaare, samal ajal kui teised õlut jõid ning minu noore-õppejõu-entusiasmi üle ilkusid. Teiselt jällegi - see, et nii palju tudengeid minuga ühendust võttis, näitab, et ma olen endale märkamatult saavutanud nendega siiski päris hea klapi.

Vahepeal selgus, et ma sain stipendiumi järeldoktorantuuriks Alberta Ülikoolis. See stipendium - Killam Postdoctoral Fellowship - on vägagi prestiizne. Nende filosoofide nimekiri, kel see olnud on, on lühike ja imposantne. Eriti magusaks muudab asja see, et seal oleks mu ametlik juhendaja/tugiisik Martin Tweedale, kes on mu tööd üsna põhjalikult mõjutanud. Ma arvan, et mõned mu kõige paremad mõtted on inspireeritud tema kirjutistest. Ja seal on teisigi suurepäraseid tüüpe. See oleks praeguses seisus (või noh, mu praeguseid huvisid arvestades) suurepärane koht uurimistöö tegemiseks. Just üleeile pidasin ma 45-minutise telefonikõne sealse osakonna juhatajaga, kes andis mulle põhjaliku ülevaate osakonnast ning selle fellowshipiga kaasaskäivatest hüvedest. Kuigi see kõik tundub väga ahvatlev, saan ma lõpliku vastuse anda neile siis, kui mu intervjuud on ühelt poolt (ehk umbes 3 nädala pärast). Aga igatahes tähendab see seda, et ma pean sel aastal oma väitekirja siiski ära kaitsma - see on nüüd kindel. Ja üksiti tähendab see seda, et minu suhe Kanadaga ei pruugi sugugi otsa saada. See oli ainus järeldoktorantuuri koht, mida ma taotlesin, ning üks kahest kohast, mida ma taotlesin Kanadas. Nii et tõenäosus Kanadasse jääda oli väga väike. Aga tuleb välja, et Kanadast pole sugugi nii lihtne lahti saada.

Riin