Intervjuud

Kõigepealt - head uut aastat!

Ma olen kaks päeva Londonis vedelenud ning proovinud veidi analüüsida oma New Yorgi kogemust. Kahtlemata oli see omaette kogemus, ning seejuures selline veidi kafkalik või unenäoline kogemus. Kui ma nende nelja päeva peale tagasi mõtlen, et ma näen end seismas kas liftis, koos mõne kahvatu ning ülikonnastatud noorukiga, kõigil valge nimesilt rinnas, või pikas ja inimtühjas koridoris, ootamas intervjuu algust. Selle kõigega käis kaasas kergelt õõtsuv tunne, nagu oleks olnud laevas. Ma eeldan, et see tunne oli tingitud hotelli kõrgusest, mitte närvidest, sest ma olin kogu selle protsessi jooksul hämmastavalt rahulik. Mingi hetk muutus Henrik juba veidi murelikuks, et miks ma nii rahulik olen, et kas ma ei tahagi tööd saada. Ma siiralt loodan, et ma ei jätnud liiga rahulikku muljet, nagu mul oleks ükskõik. Sest ma hakkasin alles kohapeal aru saama sellest, et asjad on oluliselt tõsisemad, kui ma arvasin. Tuli välja, et meie tudengitest olin ma ainus, kes New Yorki jõudis. Selles on teatud traagikat. Näiteks hakkasin ma hotellis otsima oma head tuttavat - ise imestades, et ta pole minuga juba ühendust võtnud -, kes hakkas nendeks intervjuudeks valmistuma (sh. broneeris hotelli ja lennukipiletid) juba septembris. Ja siis ma jooksin kokku tema juhendajaga, kes ütles, Julie kahjuks New Yorki ei tulnud. See oli minu jaoks veidi šokeeriv. Tal on väga korralik renomee, täiesti arusaamatu, kuidas ta ühtegi intervjuud ei saanud. Ja need tudengid, kellega ma kohapeal rääkima sattusin, olid New Yorki tulnud ühe või äärmisel juhul kahe intervjuu pärast. Ilmselgelt pole ma osanud seda, et ma sain 6 intervjuud, piisavalt hinnata.

Mis puudutab intervjuusid, siis need olid seinast seina. Keskmiselt intervjueeris mind 5-8 inimest, aga ühes kohas oli neid ainult 2 ning teises 20 (!) Ja ka sisu poolest olid intervjuud väga erinevad. Mõnikord toimus kogu andmine mu väitekirja ümber, mõnikord ei maininud ma väitekirja sõnagagi, vaid kogu arutelu keerles mu kirjatöö näite ja/või õpetamiskogemuse ümber. Ühe intervjuu ajal mainisin ma näiteks poolkogemata, et ma olen tegelenud aristootelliku eetikaga, mis tõi kaasa selle, et me rääkisime järgmised 20 minutit ühe spetsiifilise eetika-alase probleemi üle ning üks mees raius nagu rauda, et "nii, milline oleks ikkagi sinu lahendus antud probleemile", nii et ma pidin siis käigupealt mingi lahenduse välja mõtlema. Ja ühe intervjuu ajal rääkisin ma näiteks 20 minutit eesti filosoofiast (tingituna sellest, et ma olen kunagi, oma 10 aastat tagasi, organiseerinud konverentsi "Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse eesti filosoofiast?")

Üldiselt võib ütelda (omaenda kogemuse ja teiste juttude põhjal), et intervjuude keskne point on sind järele katsuda, vaadata, kui kaugele nad oma küsimustega minna saavad, enne kui sa hätta jääd. Nii et see, et sa hätta jääd, ei pruugi veel tähendada kehva intervjuud. Mina jäin kõige rohkem hätta UCLA intervjuul. Aga pärast ma kuulsin, et UCLA on tuntud ja uhkegi selle üle, et nende intervjuud on keerulised. Ja nende küsimuste keerukus ja teravus on põhjaliku kodutöö vili - väidetavalt istuvad nad kõik koos maha ning arutavad läbi, millised on sinu lähenemise (väitekirja/kirjatöö näite) võimalikud nõrkkohad. Seda silmas pidades tekkis mul kahtlus, et võibolla polegi see hea märk, et mul New School'i intervjuu oma meelest nii libedalt ja mõnusalt läks. Võibolla olid nad juba otsustanud, et ma nende profiiliga ei sobi ega tahtnud mind ilmaasjata kiusata. Aga üldiselt mu sisetunne mind New School'i puhul ei petnud, sest tagasi Londonisse jõudes ootas mind juba ees meil, et ma olen veebruaris oodatud on-campus intervjuule New Yorgis. Ja kui toetuda oma sisetundele, siis on veidi kahtlane, kas ma saan veel mõne on-campus intervjuu. Aga samas võib ilmselt rahule jääda ka nende kahega (Harvard ja New School), mis mul juba on.

Riin