New York 2

Käes on kesköö ning ma just jõudsin oma hotellituppa. Mul on olnud erakordselt väsitav päev, aga ma siiski räägin kaks sõna. Kella kaheteisekümnest kuni umbes kuueni olid mul intervjuud, vahepeal tunnike pausi. Siis sõime Henrikuga kiire õhtusöögi ning kell kaheksa algas üritus, mida kutsutakse endiselt nimega "smokers", kuigi keegi seal enam ei suitseta. Põhimõtteliselt on see intervjuude mitte-ametlik osa, kus tuleb kohal olla. Kõik kogunevad hiigelsuurde ballisaali, kus igal koolil on oma laud, ning kus on ka baarid, kus saab tasuta õlut. Sinu ülesanne antud üritusel on nende koolide laudade ümber kiibitseda, kust sa intervjuu said, endast neile meelde tuletada ning loota, et keegi sinuga juttu räägib. Suhteliselt tüütu. Õnneks oli ka Westernil oma laud, kus ma sain vahepeal jõudu koguda ning lasta endale Bobil (meie placement officer'il) ning Henrikul sõnu peale lugeda. Kogu üritus tervikuna oli puhas prostitutsioon, nagu hr. Critchley New Schoolist tabavalt ütles.

Intervjuud läksin normaalselt, ei mida trumeerivat. Kõige parem tunne jäi sisse New Schoolist, nad olid sellised väga roosad ja rõõmsad ja entusiastlikud. Chicago intervjuu algus läks veidi konarlikult, mul oli päris tükk tegu, et end erinevate rünnakute eest kaitsta, aga lõpuks sulasid nad üles ning mul õnnestus lõpuks nad isegi naerma ajada. Kõige kehvemini läks mu meelest UCLA intervjuu. Kohe algusest peale kukuti mind pommitama eriliselt keeruliste küsimustega, mis sageli läksid minu uurimisvaldkonnast kaugele välja, ning kogu protsess meenutas rohkem ülekuulamist kui meeldivat vestlus minu uurimistöö teemadel. Aga hiljem Bob ja Henrik kuulasid veidi maad ning väidetavalt oli mul läinud ikkagi suht hästi. Samuti kuulas Bob maad Chicago inimeste hulgas, kust talle oli öeldud, et sel aastal tuleb eriti raske valik, kuivõrd kõik kandidaadid on võrdselt head ning tegelevad suht-koht sarnase asjaga. Nii et eks näis. Aga nüüd kobin magama. Homme hakkab kogu trall otsast peale.

Riin