Olen rõõmsalt tagasi Eestis ja vaatan Mustamäe aknast lumesadu. Peale selle, et päev ja öö on pahupidi, nagu alguses ikka, pole erilisi kohanemisraskusi täheldada. Tundub, nagu ma oleks kogu aeg siin olnud. Üldiselt ma ei pea end just super-kohanejaks, mul nõuab kohtade vahetamine alati veidi harjumist. Aga mulle on selgeks saanud, et see ei sõltu eriti vahemaade pikkusest. Harjumise koha pealt pole enam erilist vahet, kas ma sõidan Tartu-Tallinna või Toronto-Tallinna vahet.
Tore uudis on see, et ma olen saanud kolm intervjuud. Esimese sain kolmapäeval Chicago Ülikoolist, mis on väga kõva. Seda enam, et Chicago on mu Ameerika lemmiklinn. See on ilmselt intervjuu, kus tuleb kõige kõvem sisuline andmine, kuna komisjoni kuulub kolm liiget (kogu perekond Lear), kes tunnevad väga hästi minu uurimisvaldkonda. Vahepeal oli lootust, et komisjonis istub ka väga kuulus, väga kompetentne ja legendaarselt pirtsakas Martha Nussbaum, aga teda (õnneks või kahjuks) seal siiski pole. Teise intervjuu sain Tuftsi Ülikoolist, mis on Chicagoga enamvähem samas liigas. Nemad helistasid mulle neljapäeva hilisõhtul, mil ma olin lennujaamast koju jõudnud, kõhu täis söönud ja voodisse kukkunud. Alguses olin ma nii uimane ja unine, et kõne esimene pool läks minust täiesti mööda, ma isegi ei saanud aru, kust nad mulle täpselt helistavad. Tagatipuks ajasin ma segamini kuupäevad (arvates, et 28.12, mil mul toimub intervjuu Chicagoga, on teisipäev) ja korrutasin mitu korda, kuidas mulle sobivad kõik ajad, välja arvatud teisipäeva ennelõuna. Seepeale leppisime me intervjuuks kokku esmaspäeva ennelõuna. Ja umbes 15 minutit peale kõne lõppu jõudis minuni äratundmine, et ma leppisin intervjuu kokku täpselt samaks ajaks, mil mul toimub intervjuu Chicagoga. Seepeale kukkusin neile kibekähku meili kirjutama, vaadates murelikult, kuidas mu arvuti ähvardab end iga hetk välja lülitada (mul polnud nimelt euroopa juhet ega adaptorit). Tagantjärgi tundub see muidugi veidi koomiline, aga antud hetkel see väga naljakas polnud - istusin padjanäoga voodiserval ja olin oma udupäisuse peale veidi tige. Ja eile sain ma intervjuu Loyola Marymounti Ülikoolist, mis peaks olema suht suur ja korralik ülikool ning piltide järgi otsustades, väga ilus (asub kuskil Los Angeleses). Nende eripära on see, et nad on jesuiidi traditsioonidega ülikool, mida nad oma töökuulutuses ka eraldi toonitasid. Nii et ma alguses kahtlesin, kas sinna üldse tasub kandideerida, aga teised ütlesid, et vahet pole ja sellistes ülikoolides töötamiseks ei pea ise usklik olema. Sellegipoolest ütlesid nad, et nad tahavad intervjuu lõpus arutada minu religioossete tõekspidamiste üle. Nii et selle peale peab siis veidi mõtlema, mingid tõekspidamised tekitama. Ohjah.
Riin
5 comments:
Ma tahtsin just Chicago peale öelda, et seal on ju proua Pähklipuu :-)
Selle proua Pähklipuu kohta (nagu ilmselt kõigi üle keskmise kuulsate tüüpide kohta) liigub erinevaid lugusid. Ühed ütlevad, et ta on väga meeldiv ja tore inimene, teised jällegi, et kohe kui ta ruumi astub, on skandaal majas. Üldiselt pidi ta tahtma tööintervjuudel alati kohal istuda. Aga nad saatsid mulle nimekirja inimestest, kes seal komisjonis on, ja tema nime seal polnud. Vist siiski "õnneks", arvestades, et ta alustas oma karjääri Aristotelese-uurijana ning tal on Aristotelese suhtes väga tugevad seisukohad.
oi kuule, vötame selle Chikago! Ma siis lunin Clergilt ka välja, et me tuleme sinna selleks tema LLMi aastaks ja siis me tsilliks sinuga koos! Palun palun palun eks.
vabalt :)
sain new yorgist ka ühe pakkumise. aga seda vist raskem saada, tundub mulle.
new york on ka ok! kall, b
Post a Comment