Michigani ääres

Ma mõtlen, et looduse koha pealt pole mul Põhja-Ameerikale küll miskit ette heita. Erinevalt näiteks Katzist, kes on kurtnud selle üle, kuidas mäed on liiga kõrged ning puudub silmapiir või Mihklist, kel Islandil on silmapiiri nii et tapab, aga puid on liiga vähe. Ainus, mille üle võiks pisut viriseda, on mere puudumine, sest Londonis on kõige lähem veekogu - Erie järv - pooletunnise autosõidu kaugusel. Ja kuna mul autot (ega õigupoolest ka lubasid) pole, siis eeldas vee äärde jõudmine alati parajat orgunnimist. Selle tühiku on Chicago küllaga ära täitnud, sest siin on lisaks Chicago jõele ka hiiglaslik Michigani järv, mis näeb välja, lõhnab ja lainetab nagu meie Läänemeri, ainult on vahest veidi sinisem. Järele mõeldes tundub mulle, et ma polegi varem elanud linnas, mille igapäevaellu vesi nõnda endastmõistetavalt kuulub. Selles suhtes on Tallinnal nii mõndagi õppida. Nagu Mihkel tabavalt tähele pani, on Chicago eripära see, et ta on osanud vee osavalt oma igapäevaellu integreerida. Siin on kohe tunda, kuidas õhtuti ja eriti nädalavahetuseti koondub elu järve ümber.

Mööda Michigani äärt jookseb umbes 30-miiline promenaad, kus joostakse, jalutatakse, sõidetakse rattaga ja tehakse kõike muud. Kohati meenutab see meie Pirita rada, ainult kõnnitee on oluliselt laiem, nii et sinna mahuvad pühendunud sportlaste kõrval ka lihtsalt või koera-jalutajaid (Pirital on mul sageli tunne, et mõni rulluisutaja ajab mu lihtsalt alla). Ja see on oluliselt vaheldusrikkam, nii et seal on lahmakaid avalikke randu koos võrkpalli postidega, maletajatele mõeldud tempel (nojah, templi moodi maja), parke, restorane, kiirtoidukohti ja nii edasi. Üldiselt ma räägin seda sellepärast, et just laupäeval võtsime me korteriomaniku rattad ning tegime mööda seda rada umbes 10-kilmeetrise otsa. Väljas oli 20 kraadi ringis, nii et Mihkel sai üle mitme aasta (?) isegi oma lühikesed püksid jalga pandud, puhus soe tuul ja üldse oli väga idülliline.

Täna läks Mihkel tagasi "sellele saarele" (muudmoodi pole ma viimasel ajal teda Islandit kutsumas kuulnud) ja homme tuleb külla Hent. Ja Mihkli kurikuulus kaalumine (ja sellega seotud kihlvedu) lükkus edasi maikuusse, sest hoolimata meie teatavast sportlikkusest oleme me viimastel päevadel andunud hõrgutistele, mille poolest Chicago on kuulus, nagu deep-dish pizza või Chicago kuulsad hotdogid. Igatahes väitis ta, et nende pükste jalgasaamisega, mis siia tulles kenasti jalga mahtusid, olid tal äraminnes juba teatavad probleemid.

Riin