Kriis

Väljas on jälle 18 soojakraadi, Magda istub mu laua all ja tema pilk väljendab ilmset arusaamatust selle üle, et miks me taolise ilmaga juba välja ei lähe. Enne veel kirjutan ma ühe loo trendikal kriisi teemal. Kui Eestis pidid poed ja teed inimestest ja autodest lagedad olema, siis siin see kriis nii otse välja ei paista. Seda reedavad pigem pisiasjad, mis mulle eriti Kanadas käies silma torkasid. Näiteks olid Kanada kohaliku kohviketi Tim Hortons'i seintele tekkinud manitsevad reklaamid selle kohta, kuidas papptopsile tuleks eelistada termost (eriti palju muret oli väljendatud kahe papptopsi üksteise otsas kasutamise üle). Ja osakonna koopiamasina juurde oli tekkinud õpetlik ülevaade selle kohta, mida tasub ja mida ei tasu paljundada (sest paljud asjad on kättesaadavad online). Ja nii edasi. Kenasti loodussõbralik, eks ole.

Ennekõike näitab asja tõsidust see, et kriis on jõudnud endakesksesse akadeemilisse maailma, kuhu sellised kriisid jõuavad tavaliselt teatud hilinemisega. Isegi minu üle keskmise jõukas osakond on katkestanud uute professorite töölevõtmise, vähendanud oluliselt uute kraaditudengite vastuvõtmist ning lõpetanud täiesti rahvusvaheliste doktorantide vastuvõtmise, kelle ülalpidamine on kulukam. Praegusel ajal on kõige parem järjel need professorid, nagu mu juhendaja Henrik, kes on saanud tenure ehk eluaegse lepingu, ning doktorandid, kes alles alustavad oma õpinguid ja kellele on seega garanteeritud 4-aastane sissetulek. Kõige halvemal järjel on need doktorandid, nagu mina, kes peaksid hakkama lähiajal lõpetama ning "tööturule sisenema". Kõige enam mõjutabki see kriis "tööturgu". Juba mõnda aega on olukord olnud selline (ilmselt seoses vahepealsete jõukuse-aastatega), kus doktorante on toodetud rohkem, kui on tööd. Ja praegu, mil töökohad vähenevad, tähendab see seda, et need, kes esimesel katsel tööd ei leia, proovivad järgmisel aastal uuesti, koos uute lõpetajatega, mis toob kaasa lumepalli efekti. Nii et peagi ujutab akadeemiline maailm üle tööta doktorantidest. Seejuures on filosoofia, mis kuulub kõigi erialade õppekavasse, üsna heal järjel. Hoopis hullem on lugu näiteks kujutavate kunstide või keele ja kirjanduse jaoks. Samas on sel kriisil muidugi oma tervislik või kainestav aspekt. On päris selge, et ma pean oma aju kahekorra väänama, et oma dissertatsioon ettenähtud aja jooksul ära kaitsta (ja mitte sellega venitada veel paar aastat, nagu seda tavaliselt tehakse), sest peale nominaalaja lõppu sellise töö leidmine, mis võimaldaks mul tasuda hiigelkõrget õppemaksu, saab olema keerukas. Ja on päris selge, et praegu pole aega ninakirtsutamiseks ning selle üle unelemiseks, et kus kontinedil/riigis/ülikoolis oleks ikkagi kõige parem töötada. Tuleb võtta see, mis on.

Aga nüüd me lähme jalutama.

Riin

PS. Mõned kriisi-pildid Siimutitega muusikaliteatris käimisest.