Valentine-Shmalentine

Mulle meenub, et eelmisel valentinipäeval postitasin ma romantilise luuletuse. Sel aastal olen ma hoopis vähem romantiline. Osalt on see tingitud meedia üleküllusest. Sellest ajast, mil ma elasin korteris, kus on stabiilselt televiisor, on möödunud palju aastaid. (Kanadas oli meil küll televiisor, aga mitte kaablit, nii et seda kasti kasutati peamiselt filmide vaatamiseks). Nüüd ma elan korteris, kus on kolm televiisorit ning kümneid kordi nähtud südamekujuliste kaelakeede reklaamid on ajanud südame kergelt läikima. Teiseks on mul ilmselt aeg tunnistada, et minust on saanud interneti-sõltlane. Minu sõltuvuste tipus kroonib kahtlemata youtube. Just eile heitsin pilgu oma statistikale, mille kohaselt ma olen alates detsembri algusest vaadanud üle 1000 video, seega vähemalt 15 videot päevas, mis võtab vähemalt tund aega päevas. See pani mind järele mõtlema, et vahest on aeg ette võtta üks võõrutuskuur. Ja umbes aasta tagasi ühinesin ma kurikuulsa facebookiga, mis vähemalt Põhja-Ameerikas on mingis mõttes möödapääsmatu, kuivõrd oluline osa infi (nt kutsed nii pidudele kui ka akadeemilistele üritustele) liigub selle kaudu. See võtab rahumeeli teise tunnikese minu päevast. Ja ka seal on mind viimastel päevadel seatud sundiva võimaluse ette võtta ette kõikvõimalikke valentinipäevateemalisi samme, nt. saata sõpradele virtuaalseid kingitusi. Üldiselt võiks sotsiaalmeedia teemal, nagu FB või isegi blogimine, kirjutada ükskord omaette loo. Aga praegu jäin mõtlema selle peale, et FB'i põhimõte ei erinegi oluliselt minu vanas koolis levinud kombest, kus valeninipäeval pandi allakorrusele valvelaua juurde piluga kast, kuhu sai jätta kirju ja kaarte, mis tundide lõpus klasside kaupa kohale toimetati - mida rohkem kirju, seda popim, muidugi.

Kui meedia kõrvale jätta, siis ma lähen välja uue rekordi peale - ma tulin Eestist ära septembris ja tulen tagasi aprilli lõpus, nii et kokku olen ma ära 8 kuud. Muidugi on see aasta veidi erandlik, kuna nii Kanadast kui ka Chicagost käib läbi erakordselt suur hulk sõpru ja tuttavaid. Aga sellegipoolest hakkab ihu vaikselt imelikuks minema. Tahaks teid juba näha. Nii et võibolla siiski üks luuletus:

Roses are red,
Violets are blue,
Sugar is sweet;
And so are you.

Kallistades,
Riin