Erinevustest

Uude kohta kolides torkavad kõigepealt silma erinevused. Seejuures ei võrdle ma Chicagot niivõrd Euroopa kuivõrd Kanadaga. Tundub, et Kanadat Ameerikaga ühte patta pannes (näiteks rääkides Põhja-Ameerikast, nagu ma seda tavaliselt teen) olen ma olnud mõnevõrra ülekohtune, kuna Kanada on siiski võrreldamatult edumeelsem ja euroopalikum riik. Alguses torkavad silma "pisiasjad", nagu näiteks see, et nad ei sorteeri siin mingil kombel oma prügi. See on harjumatu ning mul on lausa füüsiliselt vastumeelne paberit, pudeleid ja pakendeid ühte kohta viskata. Ja kui ma poes ütlen, et mul on oma kott, siis ei ütle keegi mulle mõnusalt naeratades, et thank you for saving the environment, vaid vaadatakse imeliku pilguga. Seda enam, et mu aktsent pole nii selge, et mind kohe ekstsentriliseks välismaalaseks liigitada.

Ja teine asi on see, et ma olen Kanadas juba nii üdini harjunud äärmise multikultuursuse ja tolerantsusega, et ma olen hakanud seda pidama endastmõistetavaks. Chicago on väidetavalt jällegi Ameerika üks segregeeritumaid linnu - eri rassid ja rahvused elavad eri linnajagused ja omavahel eriti ei lävi. Ses suhtes sain ma just eile olulise õppetunni. Meie korter on põhjas, Chicago kõige turvalisemas ja elitaarsemas osas, aga eile sõitsin ma ülikooli juurde ühe teise eestlasega kohtuma. Chicago ülikool asub kesklinnast suht kaugel lõunas ja on ääristatud slummidega. Nii et kui ma peale tunnist sõitu metroost välja astusin, siis märkasin oma üllatuseks, et ma olen oma vaateväljas ainus valge. Seepeale küsisin ma ühelt täiesti arusaamatu aktsendiga neegripoisilt teed, kes leidis, et ma peaks bussi võtma ja teatas seepeale, et anna nüüd üks dollar. Mul muidugi dollarit polnud ning minu imestus oli ilmselt nii siiras, et ta jättis mu rahule, aga väidetavalt pidi sellist rahanurumist seal kandis igal sammul ette tulema. Siis ma helistasin oma tuttavale eestlasele, kes samuti leidis, et ma peaks need paar tänavavahet bussiga sõitma, sest õhtusel ajal pole seal jalutamine kõige turvalisem. No ma võtsin siis bussi, mis oli jälle imelik kogemus. Sest esiteks pole ma harjunud sellega, et ma olen bussis ainus valge ja teiseks pole ma harjunud sellega, et mind seepeale jõllitatakse. Pärast rääkis tuttav eestlane, et ülikooli ala, mis kestab kuskil 47ndast kuni 57nda tänavani (hr. presidendi maja on muide 51. tänaval) on turvaline ja valvatud, aga kaugemale kolama minna, eriti pimedal ajal, ei soovitata. Tema ise on käinud kõige kaugemal 63ndal tänaval, mis pidi välja nägema nagu räämas Kohtla-Järve. Selge see, et ma slummidesse kolama ei lähe, nii et ärge muretsege, aga teiselt peavad välismaalased ka meie lasnamäge äärmiselt ebaturvaliseks paigaks, kuhu pimedal ajal minna ei tasu. Nii et ei tasu ka liigselt pabistada. Igatahes oli see selline kogemus, mida Kanadas oleks suht raske saada.

Emmates,
Riin