Senini olen ma siinse osakonna dokotrantide seas olnud ainus eurooplane, aga sel sügisel oli siin ka üks rootslane, kellega ma sain heaks sõbraks, ja kes just täna sõitis minu nördimuseks tagasi Uppsalasse. Igatahes oleme me temaga arutanud üksipulgi Kanada ja üldisemalt Põhja-Ameerika iseärasuste üle. Kanada ja Eesti vahel on mitmeid erinevusi, millest ma senini pole kirjutanud.Esiteks, joomine. Ma mõtlesin üsna pikalt järele, kuidas joomisega seotud erinevust sõnastada ja tundub, et kõige täpsem oleks öelda, et üldine suhtumine on hoopis teine – joomine pole siin omaette teema. Eestis see on teema ja võiks öelda, et see kuulub mingil kombel rahvusliku identiteedi sisse. Sest mingil kombel on harjutud sellega, et eestlus (või vähemalt intellektuaalsus) on seotud teatud joomarlusega (või vähemalt kalduvusega joomarlusse). Vahingu päevaraamatud kirjeldavad väga ehedalt seda, kuidas eesti intellektuaalid ägavad loominguliste ja/või isiklike vaevuste all ning pidutsevad nii, et maa must. Kanadalased ei saaks seal kirjeldatust ilmselt aru. Nad ei saaks aru, mis võlu võiks olla selle kirjeldamises, kuidas keegi libiseb mööda öist Tartut, ühes käes elegantselt tolknemas avatud šampanjapudel ja teises kustuv sigarett. See poleks neile ilmselt ei cool ega mitte-cool, aga see läheks neist lihtsalt mööda. See ei tähenda, et nad siin üldse ei jooks. Joovad muidugi. Aga kõigi nende aastate jooksul pole ma kohanud ega kuulnud kellestki, kel oleks mingitki sorti probleeme alkoholiga. Tundub, et neil puudub murede-klaasi-uputamise, pildituks-pidutsemise või tsükli kontseptsioon kui niisugune.
Pole selge, millest see erinevus tuleb. Igatahes ei saa see erinevus tulla kliimast. Me just Roometiga arutasime selle üle, kuidas Kanada lükkab ümber selle Eestis (ja muidugi Soomes) valitseva müüdi, et pimedus ja külmus ajavad põhjamaalase jooma. Siin on täpselt sama kliima, sama külm ja sama pime ning neil pole isegi Eesti valgeid suvesid. Aga millegipärast neid see jooma ei aja. Võibolla pole neil selliseid hädasid, mida alkoholi uputada. Mingis mõttes on keskmine põhja-ameeriklane väga “terve”, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Nad teevad kõvasti tööd ja kõvasti sporti ning on üldse selliseid roosad ja rõõmsad. See kõik on ju tore. Aga vahepeal, tuleb tunnistada, tundub see “tervislikkus” mulle ka kuidagi kahtlane, kuidagi ebareaalne. Aga sellest räägin ma pikemalt mõnel teisel korral.
Riin
8 comments:
Mulle tundub, et Eestis alustati pildituks joomist koos kommunismi ehitamisega. Vanaema juttude järgi meil enne nõukogusid suurt joomist ei olnud. Kanadas ju kommunismi ei ehitatud, seega nad ongi roosad ja rahulikud.
Nojah. Kliima kõrval on see teine müüt, mis Eestis levib. Ma pole kindel, kui palju see seletab. Soomlaste joomarlust see justkui ei seleta.
Eesti kirjandusklassika põhjal võib järeldada, et joodi ikka juba Eesti ajal ja veel enne sedagi. Tammsaare ja Katku Villu, Luts ja kõik tema joodikud "Kevadest" ning "Tagahoovist", lõpuks ka Kalevipoeg, kes täis peaga Soomes möllas... Ma arvan, et siin on ikka mingi muu põhjus. Kas pole nii, et juuakse ikka selleks, et reaalsuse eest ära põgeneda. Jõudmaks mingisse paremasse, ilusamasse reaalsusesse. Elu on vist siinkandis raske ja unistuste realiseerimine keeruline olnud. Äkki pole seal Põhja-Ameerikas joomine sel põhjusel nii suur teema, et n.-ö. kõikide võimaluste maa on loonud tingimused ennast tegelikult teostada, mitte aga ulmadesse pageda?
Joomine ja sellest rääkimine tunduvad mulle eesti kultuuri osad. Põhjaameerika kultuur on rõhutatult väliselt korrektne. Ma ei kujutaks ette, et keegi ootaks oma "How are you" küsimuse peale lugu viiepäevasest joomisest ja hetkelisest peavalust ja kassiahastusest. See on sügavalt isiklik teema. Samas mis toimub pinna all? Jään uurimusele järge ootama.
See, et siin alkoholi teisiti suhtutakse, on üsna ilmne. Aga samas pole väide, et kirjanduse ja joomise vahel pole seost, küll tõsi. Enamus biitnikke olid valdava osa ajast purjus, tasub ainult paari lõiku näiteks Kerouac'ilt lugeda ja pilt on selge. Hilisemas kirjandusest on ka näited küll ja veel. Aga loomulikult juuakse siin tõesti tohutult palju vähem. Ei tasu unustada, et ameeriklaste esmane väärtus on tervis. Tervis on ennekõike see, mis tagab õnne ja efektiivsuse. Võrreldes eurooplastega pööratakse sellele tohutult palju tähelepanu ja seda mitte ainult alkoholi osas. Näiteks kaitsevahenditeta seksi nimetavad mõned euroopapäraseks jne. Minu korterikaaslane käis täna hommikul matkal, siis poksitrennis ja siis mängis squashi.
Teine aspekt on see, et akadeemias(ja Riin, olgem ausad, väljaspool akadeemiat ju me kellegagi ei suhtle) on suhtumine alkoholi võrreldes Eestiga ikka nagu öö ja päev. TÜ filosoofiateaduskonna jõulupeod jätaks siinsetele ilmselt mingi täiesti ulmelise orgia mulje. Ja pole juhus, et ameerika akadeemia on euroopa omast umbes 30 aastat ees praeguseks.
Samas - akadeemia ei ole kogu kultuur. Ja kohati on mulle ebaselge, kuidas akadeemia ameerikas kultuuriga suhestub. Intellektuaale saksa ja prantsuse mõttes ju ülikoolide juures ei ole. On spetsialistid. Ja kohati on mulle ebaselge, kus ja kas on ameerikas üldse kultuur selles tähenduses, nagu seda Euroopas võib kohata. Aga see läheb teemast ilmselt veidi kaugele.
Eine kleine lisamärkus veel - erinevus näib taanduvat suhtumisele kehasse. Eestlased näivad oma loomult platonistid olevat - hing on kehas vangis ja keha tuleb alalõpmata suretada. Ameeriklased aga aristoteliaanid - hing on keha teostumine.
See viimane Tomi poolt üteldu on õieti väga hea. Tõepoolest, mulle on ka jäänud tunne, et siinsed inimesed, eriti aga mehed üritavad iga hinna eest oma vaimu kehast vabastada. Ja et see saab toimuda ainult keha hävitamise teel, siis sellele ollaksegi innukalt pühendunud. Äkki on see ka põhjuseks, miks siinkandis enesetapud sedavõrd levinud on? Kas pole seegi vaimu vabastamine kehast, koormast, mida ei soovita või ei taheta kanda? Vabasurma mineja teeb sellel lahkuminemise teel otsustava ja lõpliku(?) sammu, samal ajal kui vähemradikaalsed tüübid üritavad kehast lahti saada seda alkoholi, tubaka, rasvade, kolmesajaste BMW-de ning muu sarnase kraamiga tappes.
kuulge aga kas ei ole ka proosalisemaid põhjuseid? Shveitsis nad näiteks ei joo väga viina, sest et see on kuri kallis. ja kaua sa end ikka veinist purju jood. teine asi, kus on minu jaoks suur erinevus, on toitumiskultuur. kui Eestis sööb igaüks omal ajal lõunat näiteks, siis Euroopa keskel valitseb koos mahaistumise ja korraga klaasitõstmise traditisoon. Eestlane nohistab omaette ja nii lähebki mingil hetkel käest ära.
Post a Comment