Roheliseks kasvamine

Sellist pealkirja kannab raamat, mille Ester kinkis mulle sünnipäevaks, ning mida ma jupi kaupa loen – seal esitatud õõva tekitavate faktide jada jaksab vastu võtta ainult jupi kaupa. Ma saan selle raamatu autorist, kelle rohkeliseks kasvamine algas olulisel viisil Ameerikasse kolides, hästi aru. Kanada pole küll Ameerika, aga ma sain seal esimest korda selgesti teadlikuks sellest, kui priiskavaks on elulaad muutunud ning kui palju on asju, mida tarbitakse ainult ühekordselt. Nii et minu kultuurišokk oli paljuski keskkonna-alane. Ma olin rabatud sellest, kui palju sodi ma toodan isegi suhteliselt askeetlikku tudengielu elades, näiteks kohvi juues, mis on seal kättesaadav plastkaanega suletud papptopsides. Ja asjaolude sunnil olen ma murelikult pealt vaadanud seda, kuidas lennukikütuse ja seega ka -piletite hinnad järjekindlalt ja kiiresti kasvavad. Nii et on täiesti tõenäoline, nagu mõned väidavad, et juba viie aasta pärast saab lennukiga lendamisest luksuskaup. Igatahes mingil hetkel jõudsin ma enda teatavaks üllatuseks – aeglane ja laisapoolne, nagu ma siiski olen – arusaamisele, et miskit tuleb ette võtta.

Rohkeliseks kasvamine algab sellest, kui sa hakkad tegema teadlikke valikuid. Raamatu autori järgi algab see paljudel nn. prügifaasist. Minu jaoks see on juba midagi elementaarset. Ilmselt on see seotud sellega, et sellal kui Eestis prügi sorteerimisest kuulnudki polnud, elasin ma Rootsis ja võtsin täesti endastmõistetavalt seda, et majas on 5 prügikasti. Mina hakkasin teadlikke valikuid tegema alles Kanadas ja alles sel aastal. Iseenesest on tegu pisiasjadega. Näiteks hakkasin ma kaasas kandma oma termoskruusi ja veepudelit, mida saab korduvalt täita, mõnikord isegi oma sööki (need, kes mind paremini tunnevad, võiksid mõista, milline saavutus see minu puhul on), käima poes oma seljakotiga. Praegu tegelen ma sellega, et jääda samadele valikutele kindlaks ka Eestis, kus see pole sugugi endastmõistetav. Minu viimaste nädalate projekt on olnud see, et võõrutada end taksoga sõitmisest, ning harjutada end kasutama rohkem ühistransporti. Igatahes tundub, et tegemist on pöördumatu protsessiga – kui uks on juba lahti, siis on raske seda kinni panna. Ma olen märganud, et viimasel ajal olen ma hakanud sekkuma ma ka teiste eludesse. Nii et lõpetuseks vabandan ette kõigi ees, kes võivad tunda saada minu keskkonna-alast õiendamist.

Riin