Kui ma hiljutises sissekandes mainisin, et Kanadas on kõik täpipealt samamoodi, siis niipalju on siiski muutunud, et on tekkinud doktorantidest koosnev bänd, mis käib teisipäeviti meie majas proovi tegemas. Kuivõrd selle lärmi keskel ei saa niikuinii keskenduda, siis ma kirjutan vastuse paari inimese küsimusele, et mis ma siin Kanadas teen. Palka saan ma sel semestril selle eest, et assisteerin kursust uusaja filosoofiat. Üsna juhuslikult tuli välja, et samanimelist kursust peab kaks professorit, nii et peale teatud madinat selle üle, kumb neist mu endale saab, lõppes see kompromissiga, et ma assisteerin teatud määral mõlemat. Mis puutub koolitöösse, siis ma kuulan oma rootslasest juhendaja Henriku kursust emotsioonide ajaloost, mis on ligi tõmmunud üllatavalt palju tudengeid ning muuhulgas kõik meie kenad magistrandi-neiud (ikkagi emotsioonid). Selle peale sügas Nic kukalt ja leidis, et ta on järjekordselt valinud valed kursused. Lisaks on mul kaks lugemiskursust, mis on mõlemad seotud mu dissertatsiooni võimaliku teemaga. Mul on ähmane idee, millest väitekiri kirjutada, ning nende kursuste käigus peakski selguma, kas see idee on teostatav. Seda silmas pidades on tegemist üsna oluliste kursustega, sest kui see idee on teostatav, siis on isegi lootust, et ma lõpetan ettenähtud nelja aasta jooksul (alati on võimalus, et see idee on täielik jama ja ma pean uue teema otsima). Lugemiskursuste häda on see, et kuivõrd nad on privaatsed (s.t. ma kohtun professoritega korra nädalas nelja silma all), siis ei saa ma nendeks ettevalmistamata jätta, mis tähendab, et mu lugemiskoormus on umbes sada lehekülge päevas.
Üldiselt on mu suhtumine siinsesse doktoriprogrammi oluliselt muutunud. Ma olen vist juba selgitanud, et peamine erinevus Põhja-Ameerika ja Eesti (või üldse Euroopa) doktoriõppe vahel on selles, et Euroopa doktoriõpe seisneb peamiselt iseseisvas töös, samas kui Põhja-Ameerikas leiab kahel esimesel aastal aset intensiivne õppetöö. Alguses ma tõrkusin selle süsteemi vastu, sest mis tähendab, et mina, kes ma olen viimased aastad pigem loenguid pidanud ja üleüldse pigem õppejõu kui tudengi staatuses olnud, pean järsku hakkama koolipinki nühkima ja hunnikutes uurimistöid kirjutama. Ent nüüd ma just avastasin, et see on viimane semester, mil ma rangelt võttes koolis käin. Sügisel peaks algama iseseisev uurimistöö dissertatsiooni jaoks. Selline avastus tegi mu üsna murelikuks. Mida ma siis sügisel teen? Istun päevad läbi raamatukogus? Nii võib ju hulluks minna.. Nii et tuleb nautida loengutes käimist, nii kaua kui saab. Samuti on praeguseks kindel, et veebruari lõpus näeme me Peebuga Miamis, mis peaks sel ajal olema kõige ilusam. Ja see tõsiasi, et ma saan viie nädala pärast ujuda ja rannas vedeleda, võiks olla piisav motivatsioon, et end nendeks nädalateks kokku võtta.
Riin
PS. MIHKEL! Kuidas on lood Islandil?
No comments:
Post a Comment