Ottawas ja Algonquinis

Jõudsime täna Mihkliga tagasi oma minimatkalt Põhja-Kanadasse. Ottawa jättis mulle oodatust palju uhkema mulje. Mulle oli millegipärast jäänud mulje, et Ottawa on rohkem või vähem kõrvaline linn, mis sai oma pealinna tiitli peamiselt sellepärast, et vältida võimuvõitlust Toronto ja Montreali vahel. Ent Ottawa vanalinna osa (ja eriti parlament) oli seninähtutest vast kõige uhkem, nii et teatud nurga alt vaadates oleks võinud arvata, et me oleme Pariisis või Berliinis. Ja Ottawa on kuulus oma muuseumide poolest, seal on näiteks Kanada suurim kunstimuuseum ning kanada tsivilisatsiooni muuseum. Viimase üht, indiaanlastele pühendatud osa me ka külastasime. See oli võibolla suts pealiskaudne, ent ma sain näiteks teada, et hoolimata oma mitmetähenduslikkusest võib indiaanlaste kohta ametlikult kasutada sõna "Indian", nii et Devinil ei olnud mingit põhjust minu üle itsitada, kui ma viimati seda sõna kasutasin. Ja eile matkasime Algonquini rahvuspargis, mida ma tunnen praeguseks juba üsna hästi, sest ma olen seal kaks korda kreeka kambaga juba matkanud. Rada, mille me valisime, oli kindlasti raskem kui "keskmine raskusaste", nagu teatmik meile väitis. Matka haripunkt saabus siis, kui me ronisime üles hiigelmäest, et näha mingit veetorni, ning higistena üles jõudes teatas teatmik meile, et nüüd kujutage ette, kuidas siin veel paarikümne eest oli suur torn, millest praeguseks pole miskit järele jäänud.

Ja Mihkliga on lõbus, ta on täpselt nagu mina aasta tagasi - teeb riburadapidi samasuguseid tähelepanekuid. Kilkab oravate üle, kes on siin sama tavalised nagu meil tuvid, itsitab mu tsekiraamatute üle, mis peaks ju muuseumisse kuuluma, ning nendib mõnesuguse üllatusega, et siin maal on tõesti palju ruumi ja maad. Eks ta ise kirjutab lähipäevil täpsemalt.

Riin


Vaade Ottawa parlamendile

Aasta oli siis 1929, mil viis võimukat naist võitlesid naistele välja "persooni" staatuse, mis lubas neil osaleda valitsuse töös, varemalt olid naised "disqualified persons"

Algonquinis matkamas

Mihkel