Magus elu Provincetownis!

Oleme olnud kaks ja pool päeva Provincetownis, rohkem kui planeerisime ja vähem kui tahaksime. Jääb ainult kahetseda, et me kohe siia ei sõitnud, sest tegemist on ühe erakordselt mõnusa linnaga. Päeva armastavad nad vaheldumisi tukkudes, lugedes ja ujudes ookeani kaldal mööda saata. Ja Peep saab siin rahumeeli oma nappides ujumispükstes ringi patseerida. (Mujal ta ikka vaatas kõigepealt vasakule ja paremale ja kogus tükk aega julgust, sest see Euroopas nii tavaline pilt, kus mitte ainult lapsed ei jookse paljalt ringi, vaid isegi mõni täiskasvanud söandab paljalt päevitada, võiks siin lõppeda kartsas istumisega.) Õhtul kogunevad kõik päikeseloojangut vaatama, istuvad lõkete ümber või püüavad kala. Kogu loojanguaegne meeleolu ja see, et see linn paistab olevat kunstnike kogunemiskoht, paneb arvama, et omal ajal pidi siin olema hipi kommuun, millest see praegune gei kommuun on kuidagi välja kasvanud. Selliseks kommuuniks on see linn muidugi ilusa koha peal - siia tuleb ainult üks tee, ülejäänud kolme külge ümbritseb ookean, nii et kui ühel kaldal päike loojub, tõuseb teisel kaldal suur lapergune kuu. Õhtuti armastavad nad pikalt ja hästi süüa ning patseerida mööda tänavaid koos koertega, sest pea igaühel siin linnas on koer, kellest nad võivad pikalt rääkida. Praegu lisab vürtsi veel see, et tegemist on hooaja viimase nädalaga, mis muudab kogu meeleolu siin linnast kergelt traagiliseks ja eriti magusaks.

Eile laenutasime me hommikul jalgrattad ja sõitsime pool päev düünide vahel, vahepeal end ookeani kastes. Seejärel ostsime auto head ja paremat täis ning vaatasime päikeseloojangut, mis oli vaieldamatult kõige ilusam päikeseloojang, mida mina olen kogenud. Ja õhtul jalutasime mööda linna ja sattusime lõpuks jazzkontserdile, mil on parimaid kontserte, mida mina olen kuulnud. Või kurat seda teab, võibolla oli asi selles mõnus ja lustis, millega nad laulsid. Ja kütkestavamat kähisevat naeru, nagu oli jamaikalannast lauljal pole ma kindlasti kuulnud. Kõik tundsid kõiki ja õhtu lõpuks tunti ka meid, või õigupoolest "estonia't". Nii et kui me lõpuks end minekule sättisime, musitati meid üle, suruti pihku CD ja paluti tagasi tulla. Peep arvas, et selle linna võlu võib olla selles, et siin pole üldse jõmme ja tibisid. Tal võib õigus olla, siin tõepoolest pole suvalisi inimesi ega jõmmindusele-tibindusele omast agressiivsust ja arulagedust, vaid kõik, kes siia on sattunud, on sõbralikud, intelligentsed ja siirad. Nii et kui te ei tea, kus puhkust veeta, siis me soovitame siiralt Provincetowni. Ja selleks ei pea isegi läbi New Yorgi sõitma, vaid võib otse Bostonisse lennata ning seal praamiga tulla. See tuli nüüd küll pikim lugu, mille mina olen kirjutanud, aga see linn oli ka seda väärt.

Riin

PS. Mis puudutab tähelepankut, et sel blogil on veidi pervo nimi, nagu vähemalt Mihkel ja Karla on tähele pannud, siis eks ta mingis mõttes ju tõsi on - sama nimega koht plinkis ja helendas meil New Yorgi kõrvaltänaval. Teisalt on see nimi täpselt nii palju või vähe pervo kui Peebu nimi. Ega me muud taha öelda, kui et selle blogi seest leiate Peebu, no ja minu ka, aga minu nimi pole pooltki nii ilus kui Peebu oma ega pane Kanada asjalikel akadeemikutel suunurki võbelema.

* Meil läks siin linnas isegi pildistamine meelest, nii et see on ainus pilt linnast

* Ilusate poiste pilt, pühendatud lugupidamisega Raul Siimutile

* Veel üks ilus poiss, nappides ujumispükstes (seekord hetero)

* Kuu pahemat kätt, paremat kätt oli just loojunud päike

* Päikseloojang rannal

* Jalgratastega düünide vahel (lisatud Peebu nõudmisel tema nappide ujumispükstega pildi eest)