Lähinädalatel peaksin ma uuendama oma interneti lepingut ning sellega seoses olen ma mõtelnud selle üle, et kas mitte internetist mõneks ajaks üldse mitte loobuda. Mul on tekkinud üha süvenev internetisõltuvus, mis on viimasel ajal võtnud ebameeldivalt selge kuju – ma kasutan oma arvutit telekana. Ja ütleme nii, et sellel, et ma Tartus elades endale televiisorit ei muretsenud, oli oma selge, ja sugugi mitte maaliline, põhjus – ma lihtsalt võin tundide kaupa ekraani jõllitada. Mul on tekkinud sõltuvus lehekülgedest nagu tv shack ja muud sarnased, kus ripuvad ülevad peaaegu kõigi ingliskeelsete (nii ameerika kui inglise) seriaalide peaaegu kõik osad ning kus on olemas muljetavaldavalt suur valik filme. Ainult vajuta nupule ja vaata, ei mingit allalaadimise ega muud vaeva. Ja minus pole sellist meelekindlust, et ma vaataksin ainult ühe osa mingist seriaalist. Kui ma juba vaatama hakkan, siis ma vaatan ikka oma 5-6 osa järjest.
Asi pole ainult selles, et mu seriaalisõltuvus, nagu ma seda kutsun, ei aita kaasa mu niigi kesistele katsele kirjutada väitekirja, vaid ka selles, et see on hakanud tasapisi asendama mu juturaamatute lugemise harjumust. See muudab mind veidi murelikuks. Pärast see on märk sellest, et ma hakkan amerikaniseeruma. Üldiselt on kohalike lugemus suhteliselt kesine (ja seejuures ei räägi ma eks ole inimestest tänavalt, vaid oma kaasdoktorantidest, kes võiksid ju siiski olla intellektuaalid). Seda mitte ainult klassikaliste teoste, vaid ka kanada oma autorite osas. Nad on küll kuulnud Puškinist või Kafkast, aga neil pole nende loominguga reeglina mitte mingisugust oma suhet. Ja kui ma mingil hetkel otsustasin hakata lugema kanada autoreid ning teistelt nõu küsisin, siis tuli välja, et isegi minu äärmiselt pealiskaudsed teadmised kanada autorite suhtes olid oluliselt laiemad kui kohalikel. See ei tähenda, et nad poleks oma moodi targad. Vastupidi, nad on väga ...hmm.. inglise keeles on hea sõna opinionated. Neil on arvamus kõiksuguste nähtuste ning sündmuste kohta, millest mina ei tea suurt midagi. Nii et kohati tundub mulle, et nendega võrreldes on minu info omandamise ja analüüsimise võime vägagi puudulik. Aga nende tarkus on selline asjalik, jalgupidi maas kinni, ning raamatutest rääkimine ei kuulu lihtsalt nende igapäevaellu. Nagu keegi mulle kunagi selgitas, kui sa ikka terve päeva tegeled keeruliste filosoofiliste tekstidega, siis miks peaksid sa õhtul veel mingit raamatut lugema. Tõepoolest. Kunagi suutsin ma kedagi šokeerida väitega, et ma loen keskmiselt 2-3 juturaamatut nädalas. See ei tähenda tegelikult muud kui seda, et mul on harjumus lugeda tunnike igal õhtul enne magamajäämist. Aga nüüd tundub see väide hämmastav juba mulle endalegi ning raamatu asemel on mul voodis sageli arvuti. See, ma ütleks, pole hea märk.
Riin
2 comments:
Filosoofile võiks ette heita, et ta end väljamõeldistega üles laadib. Ent arvestades tõika, et fiktsioon ongi tekkinud renessansis daamide vabaaja kultuurseks sisustamiseks (esimesed jutustused olid sageli pigem pikad frivoolsed anekdoodid vt Dekameron), siis oleks justkui kõik korras.
Eestis on fiktsioon üleliia väärtustatud, mis osaliselt tuleneb nõukogudeaja piirangutest, kui muud võimalust ei olnudki, kuna meedia oli täis propagandat ja jama, kui peita end paralleelreaalsusse.
Riin, sa oled lihtsalt mütofiilne inimene.
heh. nojah. no paljude meelest on filosoofiaga (või vähemalt filosoofia ajalooga ja eriti metafüüsiliste küsimustega) tegelemine fiktsioonidega tegelemine.
mulle pole selge, mida sa mõtled fiktsiooni all (kas luule on fiktsioon, näiteks?), aga ma ei arva, et eestis on fiktsioon üleväärtustatud. ma arvan, et see mängib olulist rolli selles, et eestis on inimestel säilinud mingisugunegi lugemisharjumus, mis omakorda mängib olulist rolli selles, et akadeemia pole muust maailmast nii teravalt lahus kui siin kontinendil.
Post a Comment