Koju

Viie minuti pärast läheb buss Torontosse ja umbes 24 tunni pärast peaks ma Eestisse jõudma. Mulle tundub, et mina ja Kanada oleme sel aastal oluliselt lähedasemaks muutunud. Kuigi rõõm Eestisse tuleku üle on suur ja ilmselt on kohalikel mu Eestisse tuleku jutust juba kõrini, on mul sel aastal esimese korda veidi kahju Kanada niimoodi maha jätta. Praegu on siin imeilus, kõikjal (ja mitte ainult peenras) on õitsema hakanud tulbid ja nartsissid, taevas on sinine ja õhk magus. Ma tunnen eelkõige lumetormide Kanadat, nii et mingi hetk peaks ma siia veidi pikemalt jääma, et näha seda aega, mil Kanada on tõesti ilus. Ja samuti toimuvad siin mitmed üritused, millest mul on natuke kahju ilma jääda. Teised sõitsid täna hommikul Pittsburghi järjekordselele workshopile, kus mul sel aastal oleks hoopis rohkem põhjust osaleda, kui eelmisel aastal. Samuti toimub mai alguses ilmatu suur teadusfilosoofia konverents, kuhu veavad end kohale isegi sellised hiiud nagu Hilary Putnam. Ja lisaks veel igasugu pisiasjad, nagu Catherine’I ära-kolimise-pidu ja osakonna bändi “Department” esimene avalik esinemine Grad Clubis. Nii et tundub, et mul hakkab siia pisike elu tekkima.

Ja umbes nädal või paar tagasi sõin ma Henrikuga lõunat ning esimest korda tänasin teda selle eest, et ta mu siia meelitas. Senini on see Kanadasse tulek tundunud peamiselt möödapäästmatu, kuigi mitte tingimata hea otsus, ent nüüd tundub see mulle üha enam hea otsus. Mitte ainult seda potentsiaali silmas pidades, mis Tartus oleks ilmselt kasutama või isegi tuvastamata jäänud, vaid samuti ja ennekõike vabadust silmad pidades. Siin ma saan sellise hariduse, et ma suudan töötada kõikjal. Nii et kui ma jään Tartusse, siis sellepärast, et ma tahan seal olla, ja mitte seepärast, et mujal pole olla.

Varsti näeme,
Riin