Äraharjumisest

Nii. Meil lõppes just veini joomise üritus (joomine, tundub mulle, on täpsem nimetus kui maitsmine). Töötasime edukalt välja täiesti uue sõnavara, nagu mehine, naiselik, sooniline, tundlik jne. (ma ei ole kunagi aru saanud, miks veine peab võrdlema marjade või puuviljadega). Ent üldiselt on see veidi murettekitav. Tundub, et too Chicago ohter veinijoomine jättis oma jälje, sest poolest klaasist veinist suutsin ma juua vaid pool ja viimast klaasi ei suutnud ma enam mingil moel nautida. Ma loodan, et see pole mu veini maitsmise karjääri lõpp.

Ja Peep sõitis täna hommikul Barcelonasse ja mina sõidan homme varahommikul tagasi Ameerikasse, Pittsburghi, kus toimub mingi Aristotelese üritus. Praeguseks olen ma siin maailmajaos ilmselt rohkem ringi rännanud kui paljud kohalikud. Ja üleüldse hakkan ma selle kontinendiga ära harjuma. Just täna õhtul põristasin ma ette lause, mis sisaldas kahte akronüümi - kui miski, siis see peab olema märk, et ma olen sisse elanud. Ameeriklaste akronüümide vaimustus on fenomenaalne (nende jaoks pole eriti oluline, kas millelgi-kellelgi on ilus nimi, peaasi, et on ilus akronüüm) ning veel pool aastat tagasi kõlasid kõik nende PGSA-d, PGAS-id ja AGDA-d mulle paraja hiina keelena. Ja tudengielul on omad olulised eelised. Päevad on jälle pikad. Just eile vedelesin terve päeva kodus, mõtlesin paar mõtet, lugesin siit-sealt paari raamatut, käisin jalutamas, tegin süüa, vaatasin filmi. Pole ju paha. Ja Ontariosse on lõpuks ometi jõudnud sügav sügis. Kui ma täna hommikul läbi päikesepaiste rattaga kooli poole sõitsin, siis põrkusin kokku ühe hiigelsuure, leekivpunase vahtraga, mis oli nii mõjuvõimas vaatepilt, et jäin selle peale loengusse hiljaks. Aga nüüd lähen joon veel paar klaasi vett, et see veinimaitse suust välja saada ja keeran magama.

Emmates,
Riin