New York 3

Täna sain varem õhtule. Nendel koolidel, kellega mul täna intervjuu oli, polnud smoker'sis lauda ning eilsete koolide laudade ümber kiibitsemine tundus kuidagi meeleheitlik. Nii et istusin oma Westerni lauas, jõin klaasi veini (mille eest täna tuli millegipärast maksta) ning tulin tulema. Tegelt on mul väga vedanud sellega, et Western ka sel aastal turul on. Nad on mu kodubaas, kuhu saab vajadusel peitu minna. Päris üksi siin suures hotellis askeldada oleks üsna tüütu.

Täna sai mul hotellist siiber. Ma olen peaaegu kolm päeva järjest siin kükitanud, vahepeal ainult korraks välja sööma jooksnud. Pealegi tundub mulle, et ma olen enamuse ajast veetnud liftides - kimades 45. korruse, kus toimuvad intervjuud, 1. korruse, kus asub Starbucks ning oma 19. korrusel asuva toa vahet. Nii et läksin otsin endale hotelli kõrval asuvalt teatrite tänavalt esimese ettejuhtuva pileti mingile etendusele - ma eeldasin, et tegemist on muusikaliga, ent see oli hoopis selline vanalinnastuudio stiilis suhtekomöödia. Selle muutis pulliks, et näitlejad olid tuntud näod mingitest ameerika seriaalidest (nt. Jimmy Smits - kui te teda guugeldate, siis ta tuleb kohe tuttav ette mingitest krimisarjadest). Päris pull oli neid laval näha. Aga nüüd kukun magama. Homme on mul vaja juba kell pool 7 ärgata, sest kell 8 toimub mul viimane intervjuu.

Riin

New York 2

Käes on kesköö ning ma just jõudsin oma hotellituppa. Mul on olnud erakordselt väsitav päev, aga ma siiski räägin kaks sõna. Kella kaheteisekümnest kuni umbes kuueni olid mul intervjuud, vahepeal tunnike pausi. Siis sõime Henrikuga kiire õhtusöögi ning kell kaheksa algas üritus, mida kutsutakse endiselt nimega "smokers", kuigi keegi seal enam ei suitseta. Põhimõtteliselt on see intervjuude mitte-ametlik osa, kus tuleb kohal olla. Kõik kogunevad hiigelsuurde ballisaali, kus igal koolil on oma laud, ning kus on ka baarid, kus saab tasuta õlut. Sinu ülesanne antud üritusel on nende koolide laudade ümber kiibitseda, kust sa intervjuu said, endast neile meelde tuletada ning loota, et keegi sinuga juttu räägib. Suhteliselt tüütu. Õnneks oli ka Westernil oma laud, kus ma sain vahepeal jõudu koguda ning lasta endale Bobil (meie placement officer'il) ning Henrikul sõnu peale lugeda. Kogu üritus tervikuna oli puhas prostitutsioon, nagu hr. Critchley New Schoolist tabavalt ütles.

Intervjuud läksin normaalselt, ei mida trumeerivat. Kõige parem tunne jäi sisse New Schoolist, nad olid sellised väga roosad ja rõõmsad ja entusiastlikud. Chicago intervjuu algus läks veidi konarlikult, mul oli päris tükk tegu, et end erinevate rünnakute eest kaitsta, aga lõpuks sulasid nad üles ning mul õnnestus lõpuks nad isegi naerma ajada. Kõige kehvemini läks mu meelest UCLA intervjuu. Kohe algusest peale kukuti mind pommitama eriliselt keeruliste küsimustega, mis sageli läksid minu uurimisvaldkonnast kaugele välja, ning kogu protsess meenutas rohkem ülekuulamist kui meeldivat vestlus minu uurimistöö teemadel. Aga hiljem Bob ja Henrik kuulasid veidi maad ning väidetavalt oli mul läinud ikkagi suht hästi. Samuti kuulas Bob maad Chicago inimeste hulgas, kust talle oli öeldud, et sel aastal tuleb eriti raske valik, kuivõrd kõik kandidaadid on võrdselt head ning tegelevad suht-koht sarnase asjaga. Nii et eks näis. Aga nüüd kobin magama. Homme hakkab kogu trall otsast peale.

Riin

New York

Olen nüüd siis New Yorgis. Maailma kõige suuremas hotellis - või vähemalt nii mulle tundub -, mis asub kohe Times Square'i kõrval. Lend läks ilma eriliste viperusteta. Reykjaviki lennuk jäi küll tunnike hiljaks, aga New Yorgi lennuk ootas meid kenasti ära. Nii et Islandit ma vaadata ei jõudnud, aga Icelandair jättis küll veidi kummalise mulje. Peale selle et nad igal sammul raha küsisid (mitte ainult söögi, vaid isegi kõrvaklappide eest), olid neil ka erakordselt ranged turvameetmed. Kui me lõpuks Reykjavikki jõudsime ning kollektiivselt New Yorgi lennuki poole jooksime, võeti meid (umbes 20-30 inimest) järsku rajalt maha ning otsiti käsitsi (!) läbi meie pagas. Midagi sellist pole ma varem näinud, isegi mu raamatud lapati läbi. Ja tund enne New Yorki maandumist lülitati järsku välja elektroonika, lambid ja teleekraanid, ning korjati ära padjad ja tekid. Me istusime siis tunnike ebamugavalt pimedas vaikuses. Keegi ei seletanud ka, miks see vajalik oli. Kummaline. Ilmselt mingi islandi värk.

Ja kohe kui ma New Yorki jõudsin, rabas mu rajalt maha suur must mees. Küsis, kas mul taksot on vaja. Ja enne kui ma midagi eriti vastata jõudsin, oli ta mu asjad krabanud ning nendega oma auto suunas ajama pannud. Ja järgmisel hetkel leidsin ma end New Yorgi kiirteelt, mingisuguses maasturis (kus mitte miski ei viidanud sellele, et tegemist võiks olla taksoga, mida see ilmselt ka polnud), mida juhtis suur must mees. Läks veidi kõhedaks küll. Aga jõudsime siiski kenasti linna, ning peale seda, kui ta nägi, millises suures uhkes hotellis ma elan, läks kauplemiseks. Lõpuks sai ta minult 100 dollarit kätte. Poole rohkem kui ametlik taks. Ja ma olin veidi enda peale veidi pahane. Ma võiks ju olla piisavalt kogenud reisija, et sellistesse olukordadesse mitte sattuda ning mitte lasta endale aeglase ja häbeliku eestlase kombel igasugu asju pähe määrida.

Nojah. Igatahes on väga hea, et ma siia päev varem jõudsin. Mul jääb aega selle monstrum-hotelliga veidi tutvuda. Sest ma pole enam sugugi kindel, et 10 minutit on piisav aeg ühelt intervjuult teise jõudmiseks. Aga olgu, hoian teid kursis.

Riin

Eestis 2

Täna hommikul ärkasin esimest korda peale kella kaheksat. See tähendab, et mu jet lag hakkab lõpuks ometi - kolm päeva enne ärasõitu - üle minema. Eestis on olnud väga tore. Ma olen sotsiaalses mõttes olnud üle keskmise aktiivne, kohtunud mitmete inimestega ning kõik need kohtumised on olnud kuidagi soojad ja mõnusad. Ja Tartu oli väga armas, ma tajusin üle pika aja jälle Tartu mõnusat teistsugusust, paksu ja rahulolevat tartu vaimu lehvimas tossavate korstendega puumajade kohal. Kui mu kuklas poleks samal ajal vasardanud mõtet, et ma peaks tegelikult hakkama intervjuudeks valmistuma, oleks olnud tegemist peaaegu ideaalse puhkusega. Ja see intervjuudeks valmistumine taandub lõpuks ikkagi kahele viimasele ööle.

Vahepeal olen saanud veel paar intervjuud. Ühe sain New Yorgis asuvast koolist New School for Social Research, mis on üks kõvemaid kontinentaalse ja poliitilise filosoofia keskusi. Ja teise sain UCLA'st, mis on üks California kõvemaid ülikoole, mis on jällegi padu analüütiline. Iseenesest on pull, et ma sain intervjuud kahest nii erinevast ülikoolist. Ja need intervjuud toimuvad muidugi üksteise järel, nii et ma pean suutma mõne minutiga ühelt lähenemisviisilt teisele ümber lülituda. Kolmanda intervjuu sain St. Olaf College'ist, mis on selline pisike, aga munadega kolledz kuskil Minnesotas (nad on olnud pikalt näiteks Kierkegaardi uurimise-tõlkimise keskus). See on ainus intervjuu, mis ei toimu sviidis, vaid ballisaalis, nad palusid mul tulla laua nr. 68 (vms.) juurde. Nii et ma saan kätte ka ballisaali kogemuse. Tegelikult on see minu jaoks natuke üllatav, et St. Olaf on ainus pisike kool, mis on minu vastu huvi tundnud. Ma ju kunagi arvasin, et kui ma ka mõne intervjuu saan, siis pigem mõnest väiksest koolist. Aga tundub, et väiksed koolid arvavad, et ma olen "suure-kooli-inimene", kes väikses koolis väga kaua ei püsiks. Ja see pruugi üldse tõsi olla, arvestades, et ma tulen ju ka ise väiksest koolist (Tartu liigitub oma lähenemis- ja õpetamiseviisi poolest pigem väikese kolledzi kui suure research university kategooriasse).

Ja üleeile, kui ma hakkasin just magama minema, avastasin ma oma postkastist meili, mis mu otsemaid üles raputas. Nimelt pakkus Harvard mulle job talk'i. Sellepeale helistasin ma Kanadasse Nicile, et küsida, et kas job talk võib tähendada intervjuud. Aga ei, tuleb välja, et ma sain oma esimese on-campus interview. Harvard hüppas New Yorgis toimuvast intervjuude faasist lihtsalt üle ning lennutab mu otse ülikooli, kus ma pean kahe päeva jooksul pidama ettekande, näidisloengu, suhtlema tudengitega, sööma kõigiga lõunat ja õhtust, jne. Sellega lendas vastu taevast mu lootus, et ma saan jaanuari algul veidikenegi puhata. Kohe peale intervjuusid pean ma hakkama loengute ettevalmistamise kõrval kirjutama ettekannet. Devin muidugi arvas, et ma peaks kõik muud asjad üldse ära unustama ning keskenduma ainult ettekandele, sest see on ju "elu võimalus". Nojah. Lõppkokkuvõttes on ju ka Harvard (kui edetabelid kõrvale jätta) lihtsalt üks ülikool, mille filosoofia osakond on oluliselt väiksem minu praegusest osakonnast.

Riin

Eestis

Olen rõõmsalt tagasi Eestis ja vaatan Mustamäe aknast lumesadu. Peale selle, et päev ja öö on pahupidi, nagu alguses ikka, pole erilisi kohanemisraskusi täheldada. Tundub, nagu ma oleks kogu aeg siin olnud. Üldiselt ma ei pea end just super-kohanejaks, mul nõuab kohtade vahetamine alati veidi harjumist. Aga mulle on selgeks saanud, et see ei sõltu eriti vahemaade pikkusest. Harjumise koha pealt pole enam erilist vahet, kas ma sõidan Tartu-Tallinna või Toronto-Tallinna vahet.

Tore uudis on see, et ma olen saanud kolm intervjuud. Esimese sain kolmapäeval Chicago Ülikoolist, mis on väga kõva. Seda enam, et Chicago on mu Ameerika lemmiklinn. See on ilmselt intervjuu, kus tuleb kõige kõvem sisuline andmine, kuna komisjoni kuulub kolm liiget (kogu perekond Lear), kes tunnevad väga hästi minu uurimisvaldkonda. Vahepeal oli lootust, et komisjonis istub ka väga kuulus, väga kompetentne ja legendaarselt pirtsakas Martha Nussbaum, aga teda (õnneks või kahjuks) seal siiski pole. Teise intervjuu sain Tuftsi Ülikoolist, mis on Chicagoga enamvähem samas liigas. Nemad helistasid mulle neljapäeva hilisõhtul, mil ma olin lennujaamast koju jõudnud, kõhu täis söönud ja voodisse kukkunud. Alguses olin ma nii uimane ja unine, et kõne esimene pool läks minust täiesti mööda, ma isegi ei saanud aru, kust nad mulle täpselt helistavad. Tagatipuks ajasin ma segamini kuupäevad (arvates, et 28.12, mil mul toimub intervjuu Chicagoga, on teisipäev) ja korrutasin mitu korda, kuidas mulle sobivad kõik ajad, välja arvatud teisipäeva ennelõuna. Seepeale leppisime me intervjuuks kokku esmaspäeva ennelõuna. Ja umbes 15 minutit peale kõne lõppu jõudis minuni äratundmine, et ma leppisin intervjuu kokku täpselt samaks ajaks, mil mul toimub intervjuu Chicagoga. Seepeale kukkusin neile kibekähku meili kirjutama, vaadates murelikult, kuidas mu arvuti ähvardab end iga hetk välja lülitada (mul polnud nimelt euroopa juhet ega adaptorit). Tagantjärgi tundub see muidugi veidi koomiline, aga antud hetkel see väga naljakas polnud - istusin padjanäoga voodiserval ja olin oma udupäisuse peale veidi tige. Ja eile sain ma intervjuu Loyola Marymounti Ülikoolist, mis peaks olema suht suur ja korralik ülikool ning piltide järgi otsustades, väga ilus (asub kuskil Los Angeleses). Nende eripära on see, et nad on jesuiidi traditsioonidega ülikool, mida nad oma töökuulutuses ka eraldi toonitasid. Nii et ma alguses kahtlesin, kas sinna üldse tasub kandideerida, aga teised ütlesid, et vahet pole ja sellistes ülikoolides töötamiseks ei pea ise usklik olema. Sellegipoolest ütlesid nad, et nad tahavad intervjuu lõpus arutada minu religioossete tõekspidamiste üle. Nii et selle peale peab siis veidi mõtlema, mingid tõekspidamised tekitama. Ohjah.

Riin

Streik

Viimased neli nädalat on toimunud Londoni transporditööliste streik. Kui ma sel suvel Inglismaal olin, siis toimus Londonis metrootööliste streik. Aga seejuures olid mõned töölised ikkagi tööle tulnud, nii et mõned metrooliinid olid ikkagi avatud, mis lõppkokkuvõttes tekitas veel rohkem segadust ja närvilisust. Ja pealegi tundus mulle, et kui juba streikida, siis võiks seda ju ikka teha ühe mehena. Kanada Londoni tüübid on ses suhtes oluliselt radikaalsemad ja jonnakamad. Viimased neli nädalat pole näha olnud ühtegi bussi ja praegu pidi seis olema selline, et osapooled omavahel ei suhtle. Optmistlike ennustuste kohaselt võiks streik läbi saada jaanuari lõpuks, pessimistlike ennustuste kohaselt võib see väldata kevadeni (mida mul on küll raske uskuda). Senini on selle streigi muutnud suhteliselt talutavaks see, et ilmad on olnud erakordselt soojad ja pehmed, nii et jalgsikäimine pole eriti piinarikas. Aga viimase paari päeva jooksul on ilmad muudkui külmemaks läinud ja täna hommikul hakkas sadama selle aasta esimest lund. See muudab probleemi ilmselt teravamaks.

Isenesest paneb selline asi mõtlema selle peale, kui sõltuvad me taolistest igapäevastest pisiasjadest tegelikult oleme ja mis võiks juhtuda siis, kui poleks enam võimalik sõita ka autodega. Eesti elaks naftakriisi veel kuidagimoodi üle, aga põhja-ameerika linnadele oleks see paras enesetapp. Minu eluolu pole too streik eriti mõjutanud, kuivõrd ma kiman niikuinii peamiselt rattaga ringi. Aga kesklinnas või kaugemalgi elavad tudengitel võtab jalgsi koolitulek oma 1,5-2 tundi. Ja mall'i minek on praeguses seisus juba omaette seiklus, mis võtab terve päeva. Nii et ma juba otsustasin, et jõulukingitused tulevad sel aastal Eestist. Samuti on tore vaadata, kuidas inimesed kohe askeldama ja orgunnima kukuvad. Praeguseks on suurt populaarsust saavutanud netilehekülg, mis annab jooksvat infi selle kohta, kustkohast ja mis kell keegi autoga stardib. Üks doktorant just rääkis, kuidas ta on sel teel saanud endale juba mitu kohtingut. Samuti koristasin ma eelmise nädala lõpul osakonnas ära oma kabineti, kuhu nad panevad sessi ajaks sisse voodid, nii et kaugemalt tulevad tudengid saaksid ülikoolis ööbida. Selline lugu siis.

Riin

Võlts-intervjuu

Sel reedel, peale seda kui oli selgunud, et ma sõidan lähiajal Kanadast minema, korraldati mulle kiirkorras võlts-tööintervjuu - mock-interview, nagu nad seda kutsuvad, kuigi selline nimetus on veidi eksitav (mocking tähendab naeruvääristamist, aga reeglina nad sind otseselt siiski ei naeruväärista). Kohale oli aetud kamp professoreid, kes ei teadnud midagi ei minu väitekirjast ega uurimisvaldkonnast üldiselt. Henrik istus ka ruumis, aga küsimusi tal küsida ei lastud. Uurimistööd puutuvatest küsimustest ujusin ma üsna soravalt välja. Seejuures olid nende küsimused väga head ja mõned neist hämmastavalt läbinägelikud. Selliseid läbinägelikke küsimusi ma üldiselt ei karda. Hoopis keerukam on olukord siis, kui kamp inimesi, kes ei tea su teemast midagi, hakkab küsima "lambi"-küsimusi, millel su uurimisteemaga pole mingit seost, või kui komisjonis satub olema sama valdkonna spetsialist, kes kohe alguses teatab, et su lähenemine on täielik jama (ka seda on ette tulnud).

Hoopis suuremat pingutust nõudsin õpetamisealased küsimused - ma pean Eestis olles ilmselgelt veidi põhjalikumalt järele mõtlema, kuidas ma erinevaid kursusi õpetaksin. Üks küsimus, millega nad minult jalad alt tõmbasid, oli näiteks see, et milline oleks sinu ideaal-kursus väljaspool su kompetentsusvaldkondi. Peale viit sekundit mõtlemisaega (sest ega sul eriti rohkem aega regeermiseks pole) teatasin ma millegipärast, endalegi arusaamatutel põhjustel, et "marksism". Selline vastus oli ka neile ilmselt nii ootamatu, et nad rohkem mind sel teemal eriti ei pinninud. Ja selliseid kavalaid küsimusi oli teisigi. Aga üldiselt ma arvan, et kui mul komisjoni ei satu just mõnda lõunaosariikide aktsendiga tegelast (ma nimelt ei saa sellest venivast lõunaosariikide aktsendist kuigi palju aru), siis ei tohiks need intervjuud midagi kohuvalt hullu olla. Nüüd lihtsalt tuleks üks intervjuu saada.

Riin

Oh London

Sel aastal on toimunud kaks vastandlikku arengut. Minu arvamus oma osakonnast on üha kõrgemaks kasvanud (ma ei vahetaks teda ei Oxfordi või Cambridge'i ega muude osakondade vastu, mida mul on olnud võimalus veidi lähemalt vaadata). Ja minu arvamus Londoni linnast on üha madalamaks muutunud (mul poleks midagi tema väljavahetamise vastu). Ma olen senini arvanud, et võibolla siin kuskil toimub igasugu põnevaid asju (kontserte, show’sid, häppeninge jms), aga mina lihtsalt ei tea sellest midagi. Aga mida aeg edasi, seda raskem on mul seda uskuda. Tuleb lihtsalt tunnistada, et London on erakordselt igav linn. Sellele pole hea seletust. Ta on ikkagi peaaegu sama suur nagu Tallinn, kuigi Tallinn on Londoni kõrval vana metropol ise. Võibolla on asi selles, et tegemist on perelinnaga. Londoni elanikkond on viimastel aastatel kasvanud jõudsalt peamiselt nende arvelt, kes pere Toronto kära ja müra eest Londonisse kolivad, aga ise Torontos tööl käivad. Ilmselt nad ei otsi nad siit meelelahutust, vaid pigem rahu ja vaikust. Ja asi võib olla ka selles, et siin pole EKA-t või EHI ega mingit muud selliste inimeste ringkonda, mis võtaks ette veidi teistsuguseid, kunstilisemaid asju. Western paistab samuti olevat eelkõige “teadusülikool” – siin on küll ka muusika ja kunstide osakonnad, aga tundub, et nende osakondade tegevus jääb peamiselt akadeemiliste klassiruumide raamesse, või vähemalt pole nende tegevusest midagi kuulda.

Seega on London ideaalne töötegemise koht. Siin lihtsalt pole midagi muud teha. Ja samuti toob see kaasa tihdelt kokkuhoidva tudengkonna. See on ju kõik kena. Sean, kes kolis sel aastal Montreali, just kirjutas, kuidas ta tunneb puudust Londonist, või õigupoolest osakonnast ja inimestest. Ma tean seda tunnet küll, isegi tundsin seda Chicagos olles. Aga teisalt – kui toimub mõni üritus, siis ma oskan praeguseks ilma pikemalt mõtlemata öelda, kes seal täpselt kohal on ja mida nad räägivad. Vahepeal nii tahaks teisi nägusid ja tegusid. Seda silmas pidades on mul kohe väga hea meel järgmine nädal Eestisse tulla. Ooommmmmm.

Riin

Intervjuud jms.

Mulle tundub, et kõigil on mu tööturu juttudest saanud villand, sest kommenteerimine, mis pole kunagi eriliselt vohanud, on täiesti soiku jäänud. Mul on ka villand, aga mis parata. Just täna tuletati mulle meelde, et ma peaksin hakkama valmistuma tööintervjuudeks. Ma üldiselt kardan, et selleks mul eriti aega ei jää nende kahe nädala jooksul, mis mul Eestisse tulekuni on jäänud. Sest ma peaksin muuhulgas valmis kirjutama ka vähemalt mingi osa oma väitekirjast ja lugema end sisse nendesse valdkondadesse, mida ma olen optimistlikult nimetanud oma kompetensusvaldkondadeks, kuigi kompetensusest on asi kaugel.

Tööintervjuud toimuvad Ameerika Filosoofia Assotsiatsiooni (APA) idaosa iga-aastasel konverentsil, mis toimub tobedal kombel alati jõulude ja uue aasta vahepeal (27.-30.12). Seejuures selgub see, kas sa mõne intervjuu saad, alles detsembri esimeses pooles. Väidetavalt võivad nad ka jõululaupäeval helistada ja öelda, et tule ülehomme intervjuule. Nii et sa pead tegema ettevalmistused ja kulutama hunniku raha teadmata, kas sel on üldse mõtet. Sel aastal toimub konverents õnneks New Yorgis, mis pole kõige halvem koht niisama tölleradmiseks, juhul kui peaks juhtuma see, et ma ei saa ühtki intervjuud (üldiselt, mida aeg edasi, seda skeptilisemaks ma selle koha pealt muutun). See konverents toimub tavaliselt suures lukshotellis, kus rikkamad ülikoolid on üürinud intervjuudeks sviidid. Kunagi üüriti välja ka tavalisi numbritubasid, aga nüüd on see ära keelatud (ilmselt pole poliitiliselt korrektne panna naiskandidaat voodile istuma ja hakata teda intensiivselt küsitlema). Aga enamus ülikoole intervjuurib kandidaate suures ballisaalis, kus on kõrvuti paarsada lauda, kus toimub paralleelselt mitusada intervjuud. Väidetavalt pidi ärevuse ja närvilisuse tase seal saalis olema nii kõrge, et isegi tugeva närvikavaga inimene võib oma nime ära unustada. Seetõttu soovitatakse nendeks intervjuudeks põhjalikult ette valmistada - mõned vastused (nt. väitekirja teema kohta) sõna-sõnalt pähe õppida. Devin saatis mulle just oma tööturule sisenemise aegadest säilinud faili, kus ta on kirja pannud peamised võimalikud küsimused ja vastused - see fail on 50 (!!!) lehekülge. No ma ei tea. Hulluks ei tasu ka minna, ma ütleks.

Riin

Gripp, päike ja tööturg

Viimased poolteist nädalat on Londonis olnud ebanormaalselt soojad ja ilusad ilmad. Minust läks kogu see ilu mööda, kuna ma jäin päris põhjalikult haigeks. Mul olid oma meelest kõik seagripi sümptomid, aga ega see seagripp (peale kõlava nime) muud ju pole kui üks gripiviirus. Igatahes võtsin ma eile lõpuks jalad alla, saatsin osakonnas ära viimase tööavalduse ning sain kokku oma juhendajaga, kes leidis, et väga hea on vahepeal jälle filosoofiast rääkida. Tõepoolest, meie iganädalased kohtumised on viimase kahe kuu vältel keerelnud peamiselt tööturu asjade ümber.

Mis puudutab tööturgu, siis ma arvan, et ma olen antud tingimustes teinud oma parima. “Antud tingimuste" all pean ma silmas seda, et ma hüppasin kogu sellesse protsessi väga varakult, et mitte öelda enneaegselt. Tavaliselt teevad inimesed seda siis, kui nende väitekiri on kaitsmise ääre peal, mis juhtub reeglina 5. või 6. aastal. Ma olen 4. aasta alguses ning mu väitekirjast on valmis vaevalt kolmandik. Kogu tööturule sisenemise tegi võimalikuks see, et ma suutsin valmis kirjutada (ja ära kaitsta) üle keskmise selge väitekirja plaani, mis lasi mul väitekirjast rääkida nii, nagu see oleks mul juba valmis. Teiseks pean ma “antud tingimuste” all silmas seda, et ma valmistasin kõik oma dokustaadid ette väga lühikese ajaga, nii 3 nädalaga. Tavaliselt hakkavad inimesed neid ette valmistama hiljemalt suve hakul, ehk 5 kuud varem. Mind paluti isegi kõneleda uutele tudengitele mõeldud workshopil, kuidas tööturule on võimalik siseneda juba 4. aastal ilma peast segi minemata. Samas, kuigi see võibolla väljaspoolt vaadatuna silma ei paista, on need nädalad olnud üle keskmise pingelised, vahepeal hakkas juhe ikka kergelt lühisesse minema. Seejuures ma arvan, et suur osa pingest tuli sellest, et ma pidin kõigipealt tööturule sisenemise mõtte kui niisugusega ära harjuma. Ma ei tulnud ju sügisel Kanadasse kindla plaaniga hakata Põhja-Ameerikas tööd otsima. See otsus sündis mingite asjaolude kokkulangemisel. Olulist rolli mängis nii see, et mu artikkel võeti vastu avaldamiseks, kui ka see, et too professor, kellega ma suvel Oxfordis asju ajasin, oli valmis mulle soovituskirja kirjutama (tuleb välja, et ta ei kirjuta seda sugugi igaühele). Ilma nende kahe asjata ei oleks ilmselt olnud suurt mõtet seda protsessi ette võtta.

Nic just täna rääkis, kuidas kõik huviga ootavad, kuidas mul läheb. Kui mul õnnestub sel aastal läbi lüüa, siis annab see lootust kõigile teistele. Või nii ta väitis. Üldiselt on väga raske ennustada, kuidas mul võiks minna – eriti sel aastal, mis pidavat olema viimase kümnendi kõige hullem aasta. Ma arvan, et tõenäosus sellest protsessist kindal töökohaga välja tulla on suht väike, nii 20 protsenti. Põnev küsimus on see, et mitu intervjuud ma saan, arvestades, et ma kandideerisin ainult 20 ülikooli ja umbes 8 nendest on staarülikoolid, mis on minu liigast üsna väljas. Ma pakuks välja, et 2 intervjuud – üks korralikus ülikoolis ja üks väikses kolledžis. Aga eks näis, see selgub kuskil detsembri esimeses pooles. Üldiselt on see kõik olnud siiski hea kogemus. Isegi vabastav kogemus. Nüüd ma tean, kuidas see toimub, suudan seda protsessi vajadusel korrata. Ja selles pole midagi nii keerulist ja hirmuäratavat, nagu külanaised räägivad.

Riin

Harvard ja muu

Saatsin täna teele avalduse Harvardisse. Töökoht Harvardis tähendab muidugi seda, et sind loetakse automaatselt maailma tipptegijate hulka ning su postkast ummistub kutsetest tippkonverentsidele. Üldiselt on suht üllatav, et Harvard üldse turul on, arvestades, et nende kaotused olid kõigist kõige suuremad - Harvard kaotas kriisi käigus 8 biljonit (!) dollarit. Mul pole Harvardi suhtes mitte mingisuguseid illusioone, aga samas ei tulnud mul ka hetkekski pähe mitte kandideerida - dokumendid on ju kõik valmis, nad otsivad kedagi, kes tegeleb sellega, millega mina tegelen, ning kellegi peavad nad ju lõpuks tööle võtma. Samas rääkisin ühe meie doktorandiga, kes tegeleb samuti antiikfilosoofiaga ning kes ütles, et tal jällegi poleks hetkekski pähe tulnud sinna kandideerida. Ma ei saa sellest aru. Võibolla siin mängib tõepoolest rolli mu eesti taust, mis (nagu Tom on ütelnud) annab selle eelise, et sa ei tunne erilist aukartust autoriteetide ees. Samas ma võibolla saan sellest doktorandist ka mingil määral aru. Praeguseks on asjad ilmselt veidi muutunud, aga kui mina Tartusse astusin, siis käis veel Tartuga kaasas teatud erilisuse aura - mõned võibolla ei söandanudki sinna astuda. Ja Põhja-Ameerikas, kus ülikoole on mustmiljon, on harras aukartus tippülikoolide ees hoopis sügavam.

Sel nädalal olen ma praktiliselt hommikust õhtuni tegelenud dokumentide saatmisega - seejuures olen nad ära saatnud ainult kümnesse kooli. Iga kooli puhul tuleb kirjutada eraldi taotlus ning palju tahavad, et sa seal kirjedaks, miks ja kuidas sa nende profiiliga sobid, nii et alustuseks tuleb tutvuda nende koduleheküljega, ja nii muudkui edasi. Kunagi tähendas dokumentide saatmise periood seda, et inimesed (kes kandideerisid oma 50-90 kooli) nädal aega ei maganud - paljundasid, tegid erinevaid hunnikuid, kirjutasid aadresse jne. Tavaliselt saadetakse igasse ülikooli oma 50-80 lehekülge teksti, nii et suht suur töö. Praeguseks on asjad lihtsamad. Alates eelmisest aastast saab kasutada programmi Interfolio, kuhu saab dokumendid üles laadida, aadress sisestada, nende arvele raha kanda ning nad saadavad dokumendid ise laiali. Samas, kuna ma kandideeringi ainult umbes 15-20 ülikooli, siis pole Interfolio eelis teab kui suur. Pealegi tuvastasin ma just paar tundi tagasi, et mu kõigisse koolidesse saadetud research statement'is on paar idiootset keeleviga (nt. revival of interest asemel revival on interest, jne.). Ma olen kindel, et kui ma oleks dokumendid ise välja printinud ja teele saatnud, siis ma oleks need vead juba varem tuvastanud. Aga noh, mis seal ikka.

Nii et nii on lood siin pool sood. Kuidas Eestis asjad on?

Riin

Sügis

Sel aastal on Kanada suurejooneline sügis minust paljuski mööda läinud. Mitte sugugi ainult seetõttu, et ma olen oma paberimajandusega rakkes olnud, vaid peamiselt seetõttu, et ilm on üle keskmise kehv olnud - jäine ja tuuline ja vihmane. Ma proovisin just rääkida ühele värskelt Floridast Kanadasse kolinud tudengile, kes pole kunagi lund näinud, kuidas üleeelmisel aastal käisime me oktoobri keskel Mihkli ja Niciga Erie järve ääres päevitamas ja ujumas. Ta ei suutnud seda kuidagi uskuda. Ja sel aastal ongi seda raske uskuda. Eile just otsustasin, et ilmselt on aeg talveriided kapist välja otsida. Aga täna oli järsku ebaharilikult ilus ilm, päikseline ja soe. Nii et sain ülikoolilinnakust mõned sügise pildid ikka kätte.

Riin

Nokitsemine

Tuleb välja, et see tööturule sisenemine on muuhulgas ka paras nokitsemine. Ma kujutasin ette, et ma kirjutan kõik paberid valmis ja asi vask. Aga tuleb välja, et sellest veel ei piisa, kuna mõnedest paberitest tuleb kirjutada mitu varianti. Kandideerimine toimub kahe kriteeriumi alusel. Üks on AOC (ehk Area(s) of Competence). See on sinu põhiuurimisvaldkond, milles sa kirjutad oma doktoritöö ja milles sa oled võimeline avaldama artikleid. Teine on AOS (ehk Area(s) of Specialization). See hõlmab valdkonda või -kondi, mida sa hästi tunned ning milles sa oled võimeline pidama magistritasemel kursusi. AOS-i valimisega tuleb olla veidi ettevaatlik. Kui sa paned oma AOS-iks nt. uusaja filosoofia (nagu ka mina seda teinud olen) ja kui nad seepeale sinult intervjuul küsivad, et kuidas ja milliste tekstide põhjal sa peaksid näiteks kursust Malebranche’ist. Ja kui sa seepeale ei oska ööd ega mütsi kosta, sest sul pole täpset aimu, mida see Malebranche ütles või tegi, siis on muidugi jama majas. Devin rääkis mulle kunagi loo sellest, kuidas ta oli mingisse kooli kandideerides pannud oma AOS-iks keskaja filosoofia, kuna kool oli seda tahtnud. Intervjuu toimumise ajaks oli ta selle muidugi ära unustanud. Nii et kui nad siis temalt küsisid, et millised teemad teda keskaja filosoofia puhul kõige rohkem huvitavad, siis ta oli neile jäänud imestunult otsa vaatama ja teatanud, et nad on millestki valesti aru saanud, kuna ta ei tegele keskaja filosoofiaga.

Mina kandideerin eelkõige kohtadele, mille AOC on Kreeka filosoofia (või mille AOC on lahtine). Aga AOS-iga tuleb hakata kombineerima. Mõned koolid (nagu seesama mu Havaii ja New School New Yorgis) tahavad, et AOS oleks kontinentaalfilosoofia (milles mul ju mõningane taust on, ehkki öelda, et ma olen selles võimeline pidama magistritasemel loenguid, on muidugi bluff). Teised ülikoolid ei taha sõna “kontinentaalfilosoofia” kuuldagi. Vastavalt tuleb kirjutada mitu varianti CV-ist kui ka research statement’ist – ühes räägin, mis mind kontinentaalfilosoofia juures huvitab, teises salgan oma kontinetaalfilosoofia tausta täielikult maha. Nii et eks see üks paras müügitöö ole. Aga lõpp juba paistab. Tom just täna kurtis, et ta hakkab mu tööturu juttudest ära väsima. Aga pole midagi teha – mis meelel, see keelel.

Riin

Bluffimisest

See tööturule sisenemine eeldab parajat bluffimisoskust. Kuigi ma olen oma väitekirja umbes kuuest või seitsmest peatükist valmis kirjutanud vaevalt kaks, peavad kõik dokumendid olema kirjutatud positsioonilt, nagu oleks see mul ammu valmis. Ma just avastasin, et ma olen praeguseks suutnud iseennastki üsna põhjalikult ära veenda selles, et mu väitekiri on juba lõpetatud. Nii et mind tabas teatud halva uudisena tõdemus, et ma pean nüüd hakkama kibekähku ülejäänuid peatükke kirjutama, kui ma tahan neist intervjuudel (eeldusel, et ma saan mõne intervjuu) vähegi adekvaatselt kõneleda.

Kuigi ma olen suht okei bluffija, olen ma alati olnud väga halb valetaja. Juba varases nooruses, kui näiteks oli vaja koolist poppi teha, pidi mu parim sõber pooled mu valetamisest ise ära tegema. Viimastel päevadel olen ma püüdnud kirjutada oma research statement'i, mis peaks lugejaid veenma selles, et ma olen võimeline tegema tõsist teadustööd ja avaldama tippajakirjades. Seal statement'is pean ma üsna põhjalikult kirjendama artikleid, mida ma lähitulevikus avaldama hakkan (nimetama nende esialgseid pealkirju, jne). Ausalt öeldes pole mul hetkel aimugi, mida ma avaldama hakkan. Nii et see pole enam bluffimine, vaid juba sulaselge valetamine (või "optimistlik ennustamine", nagu Henrik seda nimetada eelistab). Praeguseks olen ma kirjutanud sellest statement'ist juba õige mitu versiooni. Ja iga kord on Henrik selle mulle jälle tagasi saatnud ja öelnud, et see pole veel veenev, tööta edasi. No muidugi pole mu jutt veenev, kui sel tõepõhja all pole. Igatahes pean ma selle täna valmis saama, nii et hakkan uuesti tööle.

Riin

Jobs For Philosophers

Eelmisel nädalal toimus lõpuks see suursündmus, et ilmus ajakirja "Jobs For Philosophers" ("Tööd filosoofidele") iga-aastane väljaanne. Mina pole selle ajakirja käekäiguga ennast kursis hoidnud, aga räägitakse, et majanduskriis on tööturule oodatust suurema paugu pannud ning ajakiri on kaks korda õhem kui tavaliselt. Prantsuse-Nic rääkis, kuidas sel aastal kvalifetseeruks tema (kui loogik ja teadusfilosoof) umbes 15-20 töökohale, samas kui eelmisel aastal oli selliste töökohtade arv 50-70. Sama lugu on antiikfilosoofiaga, mis on minu spetsialiteet - ma hakkan kandideerima umbes 15 töökohale. Nii et tavaline olukord, kus inimesed kandideerivad 90 töökohale ei tule sel aastal kõne allagi. Mõnes mõttes on see ka kergendus. Peamised tööandjad on reeglina olnud pisikesed kurat-teab-kus asuvad kolledzid, kus filosoofia osakond koosneb 3 inimesest, kes kõik õpetavad 5 kursust semestris. Ja üldiselt kehtib reegel, et esimene töökoht on nõrgemas ülikoolis, kui see, mille sa lõpetasid. Nii et kui sa tuled Harvardist, hakkad tööle minu UWOs, kui tuled UWOst, hakkad tööle mõnes pisikeses kolledzis. Ma kõige rohkem kartsingi seda, et ma pean kandideerima kohtadele ülikoolides ja kolledzites, kuhu ma tegelikult minna ei taha. Seda ohtu sel aastal pole, sest enamus pisikesi kolledzeid on oma palkamispoliitika külmutanud.

Sel aastal on turul peamiselt suured, jõuakad ja võimsad ülikoolid, niiöelda raskekahurivägi. Nende ülikoolide nimistu, kes otsivad inimest, kelle spetsialiteet on antiikfilosoofia, on väga imposantne - ma usun, et sellist kombinatsiooni lähiaastatel uuesti ette ei tule (nt. Harvard, New School, Chicago, Pittsburgh, UCLA, Tufts, jne). Häda on aga paraku selles, et kui ma just lähinädalatel paari murrangulist raamatut ei kirjuta, siis on nad mu liigast nagu natuke väljas. Ja mitte ainult minu liigast. Töökoht Harvardis, mis kuulutati just maailma parimaks ülikooliks, on ilmselt ka paljude mu professorite liigast väljas. Nii et kui ma ühest neist ülikoolidest kasvõi ainult intervjuu saan, siis on see suur kompliment. See on mind pannud mõtlema valikuprotsessi üle. Need on sellised ülikoolid, kus ühele kohale laekub ilmselt üle 500 avalduse. Ütleme, et esimesed 400 avaldust võid sa ju kõrvale jätta põhjal, et näide kirjatööst või soovituskirjad pole piisavalt veenvad, või pole publikatsioone. Aga viimased 50-100 inimest on näitajate poolest ilmselt suht-koht võrdsed - briljantsed ja paljulubavad. Ma usun, et sel etapil peab tulema mängu juhuslikkuse moment ja pisiasjad (nt. sugu, sest kuna naisprofessoreid on siiski oluliselt vähem, võivad naised olla eelistatud). Nii et asi pole ainult akadeemilistes näitajates.

Ahjaa. Minu tänase päeva pärl oli see, et vahetult enne osakonnast äratulekut saabus mingisse listi teada, et Havaii ülikooli otsib antiikfilosoofiale spetsialiseerunud inimest. Kui me kunagi kolm aastat tagasi arutasime Niciga selle üle, et milline oleks ideaalne akadeemiline tulevik, siis minu ideaaliks oli töötada Havaii ülikoolis. Ja ma hakkangi sinna kandideerima. See muutis mu tuju kohe paremaks.

Riin

Arvestus

Sisse (ehk olemas):
CV – 4 lk.
Dissertatsiooni abstrakt – 0,5 lk.
5 soovituskirja – vähemalt 8 lk.
2 arvamusavaldust minu õpetamiskogemuse kohta – 2 lk.
2 diplomit – 2 lk.
PhD “hinneteleht” – 1 lk.
Kokku: 17,5

Välja (ehk puudu):
Teaching statement – max 2 lk.
Research statement (ehk kuhu mu uurimistöö pikas perspektiivis sõuab) – max 2 lk.
Research proposal (ehk kuhu minu uurimistöö lühikeses perspektiivis sõuab) – max. 2 lk.
Cover letter (“saatekiri”? "tiitelleht”) – 2 lk.
Kanada mobiilinumber – 2 päeva tegelemist = 2 lk.
Writing sample (ehk kirjatöö) – 3 päeva kõpitsemist = 3 lk.
Kokku: 13 lk.

Optimistlike arvustuste tulemusel selgub, et sisse on tulnud rohkem, kui välja peab minema. Seega võib küll päevakeseks Torontosse sõita.

Riin

Õpetamine

Viimased 10 päeva olen ma vaeveldnud oma teaching statement’i kirjutamise kallal, mis peaks andma ülevaate sellest, milline õppejõud ma olen. Esimene häda oli see, et ma lugesin liiga palju näidiseid, mida internetis ripub lugematul hulgal. Mõned neist olid päris säravad, aga enamus oli lihtsalt segu käibfraasidest (“ma olen tudengitele alati kättesaadav”, “ma kasutan alati sokraatilist meetodist, kuigi suuremate kursuste puhul on see keerulisem”), mille sekka oli lisatud mõni emotsionaalne hüüatus (“ma armastan filosoofia õpetamist!”), millisteks mina niikuinii natuurilt võimeline pole. Esimeses versioonis püüdsin ma taolist stiili jäljendada. Selle peale leidis meie placement officer, et see on täielik jama ja ma peaksin kirjutama, mida ma mõtlen. Siis ma kirjutasin – mitme magamata öö tulemusel – järgmise versiooni, kus ma rääkisin sellest, mis ma arvan, et filosoofia on, ja kuidas see mõjutab minu õpetamist. Selle peale leidis Devin, et kuigi selline lähenemine tõstab mind teiste seast esile, on see liiga provokatiivne. Tõepoolest, ma väitsin seal näiteks, et filosoofia pole ahistooriline, vaid sünnib alati traditsioonis, mis paljudel ameerika valdavas osas analüütiliselt meelestatud professoritel ilmselt juuksed püsti tõstab. Siis ma kirjutasin uue versiooni, kus ma rääkisin sellest, mis mu eesmärgid on õpetajana – seal oli rohkem käibfraase, aga võrreldes esimese versiooniga oli see siiski oluliselt veenvam ja siiram. Selle peale teatas just pool tundi tagasi Sean, et peale selle versiooni läbilugemist sattus ta pooljuhuslikult lugema vanemat “provokatiivset” verisooni, mis on oluliselt autentsem ja veevam ja ta ei saa üldse aru, miks ma selle ümber kirjutasin. Kurat võtaks, ma ütlen. Kui see nii edasi läheb, siis mul jääb sinna tööturule sisenemata.

Üldiselt on kogu see protsess pannud mind mõtlema Põhja-Ameerika õpetamismajanduse peale laiemalt. See on siin ikka väga standardiseeritud. Sellist asja ei tule peaaegu üldse ette, et keegi töötab välja oma kursuse, mida ta peab aastaid ja aastakümneid (nagu Luige “Filosoofia-ajalooline sissejuhatus filosoofiasse” seda oli). Siin on erinevad teemad, mida erineval ajal õpetavad eri inimesed. Nt. kursust nimega “Surm” õpetab ühel semestril üks inimene ja teisel teine ja lõpptulemus on üsna sarnane. See, mida sa õpetad ei lähe sinu sisse, vaid sa teeb kursuse professionaalselt ära – pakud teenust. Brr. Üldiselt tundub mulle järjest enam, et ma peaks ikka minema provokatiivsema versiooni teed ja neid oma teeninduskultuuris veidi ärritama. Kuigi mida see mulle annab, on muidugi iseküsimus.

Hea uudis on see, et ma sain vist oma dissertatsiooni abstakti valmis. Võibolla Sean lihtsalt väsis selle esimese lõigu ümbersõnastamisest ära. Igal juhul jäi ta mu sõnastusega rahule.

Riin

Esimene etapp

See tööturule sisenemine on üsna pikaajaline protsess, mis algab hiljemalt septembris ning kestab erinevate etappide eduka läbimise korral märtsi või aprillini. Paljud muidugi ütleks, et see algab sel hetkel, kui sa astud doktoriõppesse. Isegi Nic, kes muidu on seesuguste asjade suhtes üsna ükskõikne ja üleolev, teatas mulle, kuidas ta võttis enda peale mingi administratiivse kohustuse, sest “selline kogemus peab CVs kirjas olema” ja tal seda veel polnud. Ja mu oma juhendaja kippus mu CVd lugedes hädaldama, et ma olen liiga “kitsas” – peaaegu kõik asjad, mis on toimunud, on toimunud kas siin või Tartus, ja paljusid asju pole üldse toimunud. No tõesti, kolm aastat tagasi Kanadasse tulles oli see, milline mu CV hakkab välja nägema, tõesti viimane mure minu peas. Ja noh, vähemalt saan ma öelda, et kõike, mida ma olen teinud, olen ma teinud seepärast, et ma olen tahtnud seda teha ja mitte seepärast, et see näeb mu CVs hea välja.

Praegu on mul käsil tööturule sisenemise esimene etapp, mis tähendab peaasjalikult erinevate paberite kokkukogumist ja valmiskirjutamist. Üldiselt on see võtnud oluliselt rohkem aega ja vaeva, kui ma arvasin ning mul pole aimugi, kuidas ma kõik asjad kahe nädala jooksul valmis jõuan. Ma olen enam-vähem valmis kirjutanud oma väitekirja abstrakti, mis on üks olulisemaid asju, kuna selle puhul on kindlalt teada, et kõik hakkavad seda tähelepanelikult lugema. Samas on see üks keerulisemaid asju, mida kirjutada. See ei tohi olla pikem kui pool lehekülge, peab olema piisavalt detailne, et olla tõsiseltvõetav, ja samas piisavalt üldine, et olla arusaadav ka neile, kes ei tea su uurimisteemast ööd ega mütsi. Ennekõike peab see neis, kes seda lugema hakkavad ja kes ei pruugi sinu teemast teada ööd ega mütsi, tekitama tunde, et “Ohoo, see on tõesti üks erakordselt põnev projekt – selle inimesega tahaks küll lähemalt vestelda”. Proovi siis sellist kirjutada. Praeguseks olen ma jõudnud nii kaugele, et mu sõbrad ja professorid on sellega juba enam-vähem rahul. Välja arvatud Sean, kes on jätkuvalt kriitiline selle abstrakti esimese lõigu suhtes ning kes on proovinud seda oma sõnadega ümber kirjutanud. Kuigi ma pean tunnistama, et mõnes aspektis on Seani sõnastus olnud väga hea, ei ole ma saanud seda ju lihtsalt üle võtta, vaid olen proovinud selle jälle oma sõnadega ümber kirjutanud. Selle peale on Sean selle omakorda ümber kirjutanud. Mille peale mina olen tema sõnastuse ümber kirjutanud. Jumal teab, millal see lõpeb. Igatahes on selle esimese õnnetu lõigu ümberkirjutamine saanud mu igapäevaseks harjumuseks.

Aga hetkel – s.t. pool neli öösel – proovin ma kirjutada ülevaadet selle kohta, milline on minu lähenemine õpetamisele. Ja see on olnud hoopis keerulisem ja piinarikkam (ja samas ka koomilisem) ettevõtmine kui abstrakti kirjutamine. Aga sellest juba järgmine kord.

Riin

Tööturg

Alaska seiklused on nüüd ühel pool, aga järgnevate kuude jooksul on teil võimalik elada kaasa minu seiklustele Põhja-Ameerika akadeemilisel tööturul. Selle tööturu kohta liigub nii palju müüte ja lugusid, et on päris põnev järele vaadata, paljud neist tõele vastavad. Üldine seisukoht on, et ükskõik kui edukalt tööturule sisenemine ka ei lähe (näiteks seda, kui sa saad paar intervjuud, isegi kui sa tööd ei saa, loetakse juba heaks saavutuseks), on see igal juhul armistav ja enesekindlust õõnestav kogemus. Samas tundub mulle, et minu valulävi on veidi kõrgemal kui keskmise õrna ja rõõmsameelse põhja-ameeriklase oma. Pealegi, kui paljude jaoks on see elu ja surma küsimus, siis mul on see oluline eelis, et ma saan tulla Eestisse või pikendada oma õpinguid poole aasta võrra (tavaliselt toimub väitekirja kaitsmine ja tööturule sisenemine umbes kuuendal aastal, mina aga olen alles neljandal aastal).

Üldiselt olen ma seisukohal, et isegi praeguses muutunud maailmas, kus kraadiga inimeste hulk muudkui tõuseb ja seega peaks proportsionaalselt tõusma ka doktorikraadiga inimeste hulk, toodetakse doktorante liiga palju - filosoofias (ja siin pole lugu sugugi kõige hullem) on keskmine konkurents töökohale keksmiselt korralikus ülikoolis umbes 1 300le. Ma olen selle üle palju vaielnud. Üks lähenemine on öelda, et ülikool peaks pakkuma võimaluse end doktoritasemel harida võimalikult paljudele inimestele ja seega võtma vastu võimalikult palju tudengeid - see, kas need tudengid kõik lõpuks ka töö leiavad, on nende endi ja mitte ülikooli asi. Ükskõik kui kenasti see ka ei kõla (on ju ilus öelda, et inimestele tuleb soovi korral anda võimalus end harida), on selle lähenemise häda see, et tudengid on doktorikraadi omandades umbes 30 tuuris ja perspektiiv hakata erialase töö mitteleidmise puhul uut ja teist kraadi omandama ja/või ümberõppima pole nii lihtne ja lilleline kui 20 tuuris olles. Teiseks on doktorikraadi omandamine väga suur töö. Kui see suur töö ei leia väljendust erialase töökoha leidmises, siis on see paljuski doktorikraadi investeeritud aja ja energia mahaviskamine, mis võib mõjuda üsna muserdavalt. Kolmandaks tuleks sellise lähenemise puhul tudengitele kohe alguses puust ja punaseks teha, et nad peavad statistika põhjal arvestama sellega, et pooled neist kas tööd ei leia või see võtab aega mitmeid aastaid. Seda aga ülikoolid reeglina ei tee. Mingi netikommentaator ütles selle peale, et tänapäeval saavad doktoriõpet täiel rinnal nautida vaid need, kel on suur pärandus või rikas kaaslane. Teine võimalik lähenemine, mida mina pooldan, on see, et ülikoolid võtavad endale suurema vastutuse. Peamine viis seda teha on võtta vastu vähem doktorante ja viia konkurents tööturul 1 300lt 1 30ne peale. See muidugi eeldaks kogu süsteemi muutust ja oleks ilmselt teostamatu. Nii et nii palju siis sellest.

Riin

Paar Alaska lugu

Teema lõpetuseks paar Alaska lugu:

Number 1. Oleme teist päeva Alaskal, sõidame autoga Denali rahvuspargis ning Devin ei väsi kurtmast selle üle, kuidas me pole senini näinud ühtegi metslooma. Järsku hüüatab Mark, et ta nägi tee kõrval põõsaste vahel midagi heledat (kas hunti või suurema tõenäosusega koiotti). Christine peab auto pidurite kriiksudes kinni ning me jääme kõik pingsalt vasakut kätt asuvale lagendikule vahtima. Meie taga peatub buss, kus inimesed teevad sedasama. Peale paari minutit toob Devin kuuldavale piiksatuse ja osutab näpuga ettepoole. Tuli välja, et sellal kui me kõik pingsalt vasakule jõllitasime, oli otse meie nina all, autost paari meetri kaugusel asunud teed ületama väikse elevandi suurune põdrapull. Hiljem tuli välja, et bussis istunud inimesed oli olnud koioti tuvastamisega niivõrd ametis, et neil jäigi see otse nina all lonkiv põder nägemata.

Lugu nr. 2. Alaskal oli mul erakordselt sageli vaja kasutada sõna “bear” (karu), mis minu häälduses, ükskõik kuidas ma ka ei pingutanud, ei erinenud sõnast “beer” (õlu). See põhjustas palju nalja ja segadust, näiteks kui ma keset matka järjekordselt hüüatasin, et Do you see any bears [loe: beers]? Nali kulmineerus sellega, kuidas ma Anchorage’i popimas baaris Moose’s Tooth (ehk Põdrahammas) püüdsin osta õlut nimega Polar bear beer (ehk jääkaru õlu). Devini sõnul olevat minu ja ettekandja vahel aset leinud järgmine vestlus: What kind of beer do you want? Polar bear beer. What beer? You know, the bear one. Ok, but what kind of beer? Ja nii edasi.

Lugu nr. 3. Denali rahvuspargi ääres asuvas Healy-nimelises väikelinnas sattusime me juttu ajama kahe poes töötava kohaliku noorega, kes ilmselt ei olnud Healyst eriti palju kaugemale sattunud. Kuuldes, et Devin ja Christine on Kanadas, teatasid nad asjatundlikul, siiral ja huvitatud moel, et Kanadas pole lubatud kofeiini sisaldavad tumedat värvi karboniseeritud joogid (nagu Cola või Pepsi). Nad olevat kuulnud tuttavatelt ja lugenud internetist, et Kanadas on ning lubatud on ainult heledat värvi joogid. See nende tähelepanek oli niivõrd siiras ja samas niivõrd lambist, et Devin ja Christine jäid neid tummalt jõllitama. Mina väänlesin situatsiooni koomikat tajudes naerukrampides ja Mark kui seltskonna ainus ameeriklane paistis tundvat teatud kohmetust.

Riin

Alaska

Alaska on üks kummaline paik. Selline ääremaa, mille eraldus ja metsikus on tajutav isegi Anchorage’is, mis oma 300 000 elanikuga on ikkagi suurlinn (ja üksiti Alaska suurim linn). Kuigi üle poole alaskalastest elab Anchorage’is, on keskmine elanike arv linna kohta 58. See tähendab, et siin on kümnete kaupa linnu (meie kutsuks neid pigem küladeks), kus elab 2-4 inimest. See, mis sellistes külades toimub, on ilmselt ellujäämisvõitlus selle sõna otseses mõttes. Alaska professor, kes selle konverentsi korraldas, rääkis kümneid lugusid alaskalastest, kes ülevalt küladest Anchorage’i ülikooli õppima tulles kasutasid näiteks prügikasti toaletina, kuna nad polnud kunagi varem toaletti näinud. Ja nii edasi. Igaüks siin ilmselt hakkama ei saaks. Eelmine filosoofia professor, kes Anchorage’i ülikoolis töötas ja kes on ka siin konverenstil, rääksid kuidas tema kolis siit peale paari aastat minema, kuna ta ei suutnud pimeduse, külmuse ja metsikusega lõpuni ära harjuda. Praegune professor on ilmselt rohkem oma elemendis – ta kehas pole grammigi rasva, ta teab kõike jahist ja kalapüügist, ning tegeleb igapäevaselt mägi- ja jääronimisega.

Kui jätta kõrvale Anchorage’i ümbritsevad mäed, siis ei erine ta linnana eriti keskmisest Põhja-Ameerika linnast. Mingid erinevused torkavad muidugi silma. Näiteks see, et iga kolmas pood on alkoholipood ning iga viies pood on relvapood. Aga antud kontekstis ei tundugi see nii imelik. Eile käisid mõned meist kala püüdmas ning neile anti samuti relv kaasa – praegu on siin lihtsalt selline aeg, kus karud on enne magamajäämist kõige aktiivsemad ja tigedamad. Samuti sõitsime me paar korda läbi Wasilla’st – väikelinnast, mis on Ameerikas saanud kurikuulsaks pr. Palini kodukohana. See linn tekitas minus küll kergeid külmavärinaid. Sest lisaks eraldatusele õhkus sealt ka jäika konservatiivsust. Inimesed olid suured ja paksud ning kuidagi tühja pilguga. Ja see alumine pilt, mis kujutab hr. presidenti, on samuti Wasillas tehtud (selle pildi kontekst on küll ilmselt äärmiselt äge ja Ameerikat lõhestav vaidlus tervishoiu teemal, mida nimetatakse reeglina socialized heath care).

Üldiselt olen ma väga rahul, et ma siia sattusin. Loodus on tõesti uskumatult ilus, lausa silmipimestav, ning konverents on andnud mitmeid uusi mõtteid ja tuttavaid.

Riin

Denali rahvuspark

Niisiis, Alaska. Devini sõnul on see peamine põhjus, miks tasub hakata akadeemikuks ning käia akadeemilistel konverentsidel. Ma olen temaga täiesti nõus. On väga ebatõenäoline, et ma muidu oleks Alaskale sattunud. Ja sellest oleks ikka väga kahju olnud.

Me oleme neljakesi (kolm professorit ja mina niisiis) teist päeva Denali rahvuspargis, mis kohalike endi sõnul olime suurim puutumata loodusega ala Põhja-Ameerikas. Esmaspilgul meenutas see Sveitsi, aga vaade oli oluliselt mastaapsem ning silmapiir oli kaugemal, rääkimata sügisvärvides tundratest. Ma lõpuks ometi ronisin oma esimeste mägede otsa – eile ronisime mööda matkarada 1-kilomeetrise müraka otsa ning täna ilma matkarajata 2-kilomeetrise Mount Margareti otsa, mis tõusis üles enamvähem püstloodis. Vahepeal, kui selja taga oli kuristik ning otse ees lahtine kiviklibu, võttis veidi kõhedaks küll, aga üldiselt hakkan ma aru saama, miks Peebule see ronimise asi meeldib. Iga tipu taga avanes suurejooneline, et mitte öelda hingemattev vaade, ning muidugi ka järgmine tipp. Ja mida kõrgemale sa jõudsid, seda suurema adrenaliini laksu sa said, nii et tippu jõudes oli meeleolu üsna ekstaatiline. Aga ma ei kujuta ette, kui kaua ma seda jaksaks teha, sest juba peale 2 päeva ronimist ja laskumist on mu põlved omadega suht läbi. Võib-olla on see harjutamise asi.

Kui me täna teisel pool mäge laskuma hakkasime, sattusime me tiheda põõsastikuga tundra sisse. Ainus võimalus sellest läbi murda oli käia mööda põtrade tallutud rada, mida tähistasid suured hunnikud. Ja tuleb välja, et jahimeestel on oma iva, kui nad käivad mööda loomade radu. Sest mingi hetk jäi Devin seisma ja kiljatas “põder!”. Seepeale tuli neljast suust entusiastlik hüüe “kus?” ja peale seda, kui me vahtisime tõtt umbes 5-meetri kaugusel seisva hiigelsuure põdrapulliga (tõepoolest, ma ei teadnud, et põdrad võivad üldse nii suureks kasvada), siis tuli neljast suust hüüe “oh f*uck”. Peale seda hakkasime me taganema ja põdrapull lähenema, kuni meist kappas mööda pulli naine. Peale seda hakkasime me veel kiiremalt taganema ja pull jäi õnneks seisma. Aga kui me olime ohutusse kaugusesse jõudnud ning saime mahti ringi vaadata, siis nägime selja taga ka põdra titte. Nii et tuli välja, et me hakkasime taganema väga õiges suunas. Kui me oleks teises suunas läinud ning põdra-vanemad titest ära lõiganud, siis oleks see võinud halvasti lõppeda. Metsik loodus par excellence.

Aga nüüd me oleme juba tagasi oma onnis, kugistanud alla hunniku omatehtuid hamburgereid ning homme hakkame sõitma tagasi Anchorage’i poole. Sellest on veidi kahju, sest siin pargis võiks päevade kaupa matkata ja ma sain just hoo sisse. Õnneks näeb see konverents ette veel paari matka. Nii et püsige lainel.

Riin

Alaskal!

Tahtsin vaid öelda, et jõudsin just kenasti Alaskale. Kanada aja järgi on juba varahommik, kohaliku aja järgi südaöö ning toss on suht väljas. Levi ka pole. Homme lähme Devini ja Christine'iga Dandeli rahvusparki matkama kolmeks päevaks (see on seesama park, kus filmiti too Into the Wild) ja siis hakkab konverents. Pimedas ei näe Anchorage eriti erinev välja London, ON-st, aga hommikul, kui mäed näha on, peaks pilt radikaalselt muutuma. Annan teada, kuidas meil läks (ilmselt küll alles esmaspäeval, sest on väga ebatõenäoline, et seal metsiku looduse keskel mingit levi on).

Riin

Uus korter

Selle õppeaasta algus on olnud kuidagi eriti kiire. Muuhulgas kolisin uude korterisse, mis tõi kaasa oodatust rohkem askeldusi. Senini olen ma jaganud maja koos erineva hulga Nick'idega. Aga kuna see aasta tuleb väitekirja kirjutamise aasta ning mu tööharjumused on veidi imelikud (hõlmavad ohtrat ringikõndimist ning kaua üleval olekut), siis on ilmselt kõigi - ja eelkõige mu enda jaoks - parem elada omaette. Omette elamine on Põhja-Ameerikas suht suur luksus. Seda peamiselt seetõttu, et ühele inimesele mõeldud korterite turg on väike. See väljendub ka selles, et üürihinna erinevus ühe- ja mitmetoaliste korterite või isegi väikse maja vahel pole eriti märkmisväärne. Ma maksan oma 1-magamistoaga (meie mõttes kahetoalise) korteri eest 665 CAD, millele lisanduvad kommunaalid ja internet ning mis on täiesti keskmine hind, samas kui Nic üürib 700 CAD eest väikest maja. Minu elamise eelis on muidugi see, et ta on väga hea asukohaga (pool tundi jalgsi ülikooli ning veerand tundi kesklinna).

Ma kuidagi väga naiivselt arvasin, et sissekolimine võtab päeva või paar. Ma ei võtnud sugugi arvesse seda, et hoolimata sellest, et ma olen siin kolm aastat elanud, ei oma ma tegelikult eriti mingeid asju või mööblit - enamus ajast olen ma kasutanud korterikaaslaste träni. Nii et ma olen nädal aega jooksnud eri poodide ja inimeste vahet, et osta või laenata mingit järjekordset puuduolevat jubinat, nagu lõikelaud või kruvikeeraja. Üldiselt on inimesed olnud imetoredad, aidanud mul asju tassida ja orgunnida. Lõpuks ostsin ma endale ainult raamaturiiuli ja sahtlitega kapi, kogu ülejäänud mööbli sain ma teistelt tudengitelt. Pühapäeval toimus soolaleiva pidu, mille käigus ma sain veel viimased puuduolevad mööblitükid. Seda oli väga armas vaadata, kuidas inimesed tulid külla, näpu vahel tool või lamp või laud. Selline lugu siis. Üldiselt on mul tunne, nagu ma oleks jälle 18, koliks Tartusse ja alustaks iseseisvat elu :)

Riin

Üks tore päev

Täna oli ilus päev. Hommikul paistis päike – üle mitme päeva. Ja kui ma osakonda minnes oma postkasti kiikasin, leidsin sealt kirja, mis teatas, et peale seda, kui ma olen sisse viinud mõned väikesed muudatused, on JHP ehk Journal of the History of Philosophy valmis avaldama mu artikli. Üldiselt on siinsel osakonnal selline poliitika, et avaldamist tuleks alustada kõige kõvemast ajakirjast ja siis liikuda allapoole. Nii et ma tõesti ei arvanud, et JHP selle artikli vastu võtab – nende tagasilükkamise määr on 98 %. Igatahes võiksid Henrik ja Devin, kes on alati hädaldanud selle üle, et ma midagi avaldada ei taha, mu selle peale mõneks ajaks rahule jätta. Ja siis sõin ma Kareniga, oma norrakast professoriga, väga maitsva lõuna. Ja siis läksin raamatukokku, et lõpuks oma hiigelsuur viivis ära maksta – kuna oli esmaspäev ja päike paistis, siis nad tühistasid poole mu viivisest (see oli vähemalt nende endi põhjendus). Ja siis ma sain kokku ühe vana sõbraga, keda eelmisel aastal tabas akadeemiline ja/või 25-keskpaiga kriis (nagu mina seda kutsun) ning kes poole aasta pealt oma õpingud katkestas ning Londonist ära sõitis. Nüüd on ta tagasi, roosa ja rõõmus, ning alustab uuesti doktoriõpinguid, kuigi teises ülikoolis. Igatahes oli teda väga tore näha. Teised olid ka seal ja tegid mulle mu conditional acceptance’i puhul hoogsalt õlut välja. Nii et ma olen praegu isegi veidi üllatunud selle üle, et ma teised pidutsema jätsin ja tulin Grad Clubi kirjutama ettekannet, mille ma pean ülehomme ära esitama. Praegu kaaningi ma sisse kohvi, vahin läbi akna tõtt prügikastis askeldava pesukaruga ning tunnen end kuidagi väga hästi.

Riin

Uus aasta

Sel aastal on mõned asjad veidi teismoodi. Näiteks ilm. Ma olen harjunud Kanadasse jõudes kampsunid seljast heitma, kuna tavaliselt valitseb siin kuum ja lämbe vananaiste suvi. Seekord olin ma sunnitud ostma järjekordse vihmavarju. Ja enesetunne on veidi teine. Tavaliselt läheb mul Eestist äraminek üsna vaevaliselt, ma näen juba mitu nädalat enne ärasõitu Kanadasse-mineku-unenägusid, aga kui ma juba kohale jõuan, on kõik korras ning ma hakkan rõõmasalt askeldama. Seekord läks äraminek väga lihtsalt, ilma mingite unenägudeta, aga kohale jõudes tekkis veidi õõnes tunne, mingi leebem variant koduigatsusest.

See eestikeelne “koduigatsus” on tegelikult veidi eksitav termin, ingliskeelne “homesickness” on mingis mõttes palju täpsem, sest reeglina pole tegemist mingi nostalgilise või romantilise igatsusega, vaid tõepoolest sellise haiglasliku või painava tundega. Selle vastu aitab tavaliselt kõige paremini inimeste sekka minek. Nii et eile veetsingi ma peaaegu terve päeva Nici ja tema bändikaaslastega, kes rääkisid enamust ajast uutest videomängudest ja Battlestar Galactica’st, nii et ma sain korraliku annuse – et mitte öelda kerge üledoosi – kohalikku nerd culture’t (“nohiku-kultuuri”). See kultuur on valdav kraaditudengite seas, aga seda ei saa nimetada lihtsalt sub-kultuuriks, kuna mingis mõttes on see väga iseloomulik kogu sellele kontidendile. See tähendab, et keskmine põhja-ameeriklane teab üle keskmise palju (keskmise eurooplasega võrreldes lausa väga palju) videomängudest, ulmekirjandusest ja -filmidest, nagu Star Wars, Star Trek ja ilmselt ka kõigist ülejäänutest sõnaga “Star” algavatest asjandustest. Ma mäletan, et alguses see mind siiralt hämmastas ja ma tundis end veidi sotsiaalse hälvikuna, kuna ma ei teadnud Anakin Skywalkeri eluloo detaile. Aga nüüd ma olen sellega juba harjunud, ning ka teised on harjunud sellega, et mulle tuleb selgitada paljusid iseendastmõistetavaks peetavaid asju. Eile oli iseenest väga nunnu vaadata, kuidas nad mulle üksteise võidu püüdsid selgeks teha, miks küsimus selle kohta, kas Battlestar Galactica viimane episood tõmbas vee peale kogu seriaalile, on äärmiselt oluline küsimus.

Aga nii palju sellest. Riputan siia lõppu parem mõned suve pildid.

Riin

Tagasi Kanaadas

August läks kuidagi nii mööda, et ei pannud teist eriti tähelegi. Toimus igasuguseid toredaid asju ja üritusi, millest ma võib-olla edaspidi riputan üles mõned pildid, aga tundub, et blogimise vajadus on mul seotud eelkõige ära-olemisega. Nii et hoolimata sellest, et ma olen varahommikust saati muudkui lennanud – kõigepealt Stockholmi, siis Londonisse ja sealt Torontosse –, ja toss on suhteliselt väljas, koukisin ma siin Toronto Londoni vahelisel 12-realisel kiirteel arvuti välja ja kukkusin kirjutama. Seda silmas pidades võiks arvata, et kuna see on mul suure tõenäosusega viimane aasta Kanadas ja välismaal üldse, siis on see ka viimane blogimise aasta. Aga neid asju muidugi kunagi ei tea.

--- // --- // ---

Nüüd ma olen päevake Londonis asju ajanud ning esmased tähelepanekud on järgmised:
Esiteks, ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma veetsin sel suvel Tallinna vanalinna kõrval pikemalt aega Oxfordi ja Cambridge’i taolistest nukulinnades, aga igatahes suutis Londonisse sissesõit mind sel aastal jahmatada – nagu oleks vaadanud mõnd sotsiaalse realismi kategooria alla liigitatavat filmi. Kilomeetrite kaupa odavatest materjalidest ehitatud ja maitsetult kaunistatud poode ja söögikohti, kõik äärmiselt funktsionaalsed ja samas üdini koledad. Lausa nii koledad, et muutusid juba veidi esteetiliseks. Kõik see oli äärmiselt teravas kontrastis Eestis esineva kohati liigsegi steriilsuse ja viimistletusega.

Teiseks, hommikust sõin ühes tüüpilises hommikusöögikohas, mis minu Randvere marjade ja juurikate dieediga hajunud organismi pooleks päevaks rivist välja lõi. Praegugi süda veidi läigib selles rasva ja õli kogusest. Tõeline ime, et siin neid pakse inimesi sugugi nii palju pole. Seejuures suutis mind kohaliku teeninduse tase endiselt rabada. Kui ma päeval mingis kaubahallis potte ja panne otsin, siis seisin ma sabas ühe kassa juures, mille kõrvalkassa oli inimestest tühi. Kui ma küsisin, kas ma võin seal maksta, läks müüjanna näost tulipunaseks, ja vabandas ette ja taha, et seda kassat ei saa kasutada, kuna ta hakkab seal uut müüjannat välja õpetaja. Hõikas mulle veel minu lahkudes järele, et ta tunneb end seepärast väga halvasti. Uskumatu. Aga nüüd pean lõpetama, sest mu võõrustajad tahavad magama minna. Homme või ülehomme peaksin oma korterisse kolima. Eks ma hoian teid kursis.

Igatsedes,
Riin

Festivalid

Mulle tundub, et minust on mööda läinud nii Eestis asetleidnud tarbimisbuumi tipp oma tarbimislaenude ja muude ekstravagantsustega kui ka sellele tarbimispeole järgnenud pohmelus masu (või nüüdseks juba täpu või täpe) näol. Minu (piiratud huvide) seisukohalt on asjad praegu Eestis umbes samasugused nagu 3 aastat tagasi Kanadasse minnes. Näiteks tuuakse masu näiteks mõnikord seda, et Tartus saab päevaprae kätte jälle 45 krooni eest. Sama palju maksis päevapraad ka umbes kolme aasta eest. Samuti pole masu sundinud mind mingil kombel muutma oma harjumusi. Need Tallinna baarid ja restoranid, kus ma olen kogu aeg käinud, ning mis on kogu aeg (vähemalt teatud seltskonna seas) üsna populaarsed olnud, on sama populaarsed ka praegu – mõnes neist käis vahepealsetel aastatel võibolla rohkem rahvast, aga samas pole seal ka vähem rahvast, kui tarbimisbuumi-eelsel ajal. Nii et need sajad baarid ja restoranid, mis on Tallinnas kinni pandud, pidid olema loodud eelkõige viimaste aastate külluses ning vahest ka eelkõige kiire raha teenimise eesmärgil. Aga üldiselt ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada, vaid lihtsalt mainida, et minu vaatepunktist pole asjad mitte hulluks läinud, vaid normaliseerunud. Ma tahtsin kirjutada eelkõige festivalidest.

Sel suvel olen ma läbi põiganud õige mitmelt festivalilt ning need kõik on olnud väga meeldivad kogemused. Eriti meeldiv on mu meelest olnud see, et festivalid on läinud jälle “oma nägu”. Indie-festivalil domineerivad indie-inimesed ja folgi-festivalil folgi-inimesed – ja mitte mingid suvalised tegelinskid, jõmmid või kõhukad pereisad, kellel pole parasjagu muud paremat teha. Eelkõige tahtsingi ma rääkida folgist. Folk on mu vana armastus ja harjumus, ma olen seal käinud oma kümme aastat. Ja viimastel aastetel süvenes minus järjest enam skepsis selle suhtes, et kas sinna tasubki enam minna. Eelmine aasta otsustasin, et kui ma sinna ka lähen, siis laupäeva õhtul hoian ma end kindlasti Viljandist eemal. Sest see närviline trügimine ja rüselemine ja õllejoomine, mis seal toimus, ei meenutanud enam sugugi folki, vaid mingit pereürituse sugemetega õllefestivali. Just eile, s.t. laupäeval põikasin ma Viljandist läbi ja sain meeldiva üllatuse osaliseks. Esiteks oli rahvast täpselt nii palju, et sai ilma rüselemiseta ringi jalutada. Teiseks ja ennekõike olid folk jälle folgi nägu, esiplaanil olid kirevas riietuses ning pikkade juustega folgi-inimesed, kes paljajalu lava eest ringi kepslesid, muda varvaste vahel lirtsumas. Ja kogu õhkkond oli mõnusalt rahulik ja sõbralik. Nagu see peabki olema ning nagu see tavaliselt ongi olnud – kui viimased “ebanormaalsed” aastad kõrvale jätta.

Riin













Nagu eelmisel aastal, nii sõime ka sel aastal "sõprade juures", s.t. kellegi hoovis, kus kolm kokapoissi tegid imemaitsvat rooga. Alkoholi ei müüdud, hinnakirja polnud, nii et arve asemel toodi lauale tühi laegas, kuhu igaüks jättis raha südametunnistuse järegi. Aga see, et nad sel aastal selle koha uuesti avasid, võiks kinnitada meie kõigi arvamust, et sellisel kombel võiks nende sissetulek olla suurem kui fikseeritud hindade puhul. Sel aastal tinistas omanik hoovi nurgas kitarri, ning peamiselt Peebu mahitusel laulis paar laulu ka Mannu.



















Folk par excellence

Cambridge

Sel suvel olen ma Briti akadeemilise eluga üsna põhjalikult kokku puutunud. Kuuke tagasi olin ma Oxfordis ja eelmisel nädalal olin Cambridge’is konverentsil. Oxford ja Cambridge on ühelt poolt veresugulased (Cambridge’i rajasid Oxfordi linnavõimudega tülliläinud professorid), kuid teisalt ka igipõlised rivaalid, kes proovivad üksteist üle trumbata nii sõudevõistlustel kui Nobeli võitjate arvu poolest. Viimase suhtes on Cambridge’il edumaa, sealt on tulnud üle 80 Nobeli võitja, rohkem kui kusagilt mujalt. Üks Inglismaale kolinud ameerika õppejõud rääkis mulle, kuidas ta oli jalutanud ühe ameerika tudengineiuga mööda Cambridge’i ja näidanud, et näe, siin lõi Newton gravitatsiooniseaduse, seal Maxwell elektrodünaamika põhivõrrandid, ja nii muudkui edasi. Algul kuulas neiu teda suure huvi ja hämmastusega, peagi aga malbe naeratusega, arvates ilmselt, et ju härra mõtleb tema lõbustamiseks välja luiskelugusid.

Ma olen vist rohkem Cambridge’i tüüp (Oxfordi tüübid olid seda kuuldes muidugi pettunud). Sageli öeldakse, et Cambridge’i arhitektuur on uhkem ja suurejoonelisem. Ma sellega päris nõus ei ole, sest Oxford jättis mulle impostantsema mulje. Cambridge'i vanalinn on aga kuidagi sümpaatsem, suurem, seal on rohkem valgust ja päikest ja õhku. Ja see linn on ka kuidagi elavam. Hoolimata kesksuvest oli linn täis noori, kes jõe ääres või tänavanurkadel kitarri tinistasid, ning postereid igasuguste kontserdite, festivalide ja show’de kohta. Ja ma pole kunagi varem kohanud nii palju jalgrattureid kui sellest linnas, autosid peaaegu polnudki. Ratturid olid igasuguses vanuses ja riietuses, mida oli tore vaadata, kuid mis muutis tänavaületamise suhteliselt keeruliseks.

Üldiselt ma soovitan Rootsi kruiisi asemel Cambridge’i minna. Sest esitaks on see Tallinnast ainult umbes 3 tunni kaugusel (Stanstedi lennujaamale on Cambridge oluliselt lähemal kui London). Teiseks võib see olla väga odav. Mina elasin ühes ülikooli kolledzitest, ühes tudengitoas, mis oma tammepuust võlvide ja mööbliga nägi välja nagu lukshotell, kuid mis koos vägeva hommikusöögiga maksis ainult 400 krooni ringis öö (kolmekäigulise lõunasöögi saab kolledzis umbes 50 krooni eest). Pealegi on see täiesti omamoodi kogemus, selline harrypotterlik kogemus. Näiteks hommikusööki sõin ma suures uhkes saalis, pika laua taga. Saali otsas oli pikk kõrgete leenidega toolidega laud, kus muidu istuvad ilmselt Prof. Dumbledore’id. Nagu filmis. Ja pealegi ei väsi mind hämmastamast see, kui lihtne see kõik on. Hommikul pool 12 askeldasin ma veel Randveres, õhtul kella kuueks oli ma jõudnud Cambridge’is kuulata ühte ettekannet, tutvuda inimestega, jalutada mööda linna ning kui kell lõi kuus, istusin ma jõe ääres päikesepaistelises itaalia restoranis ja mõtlesin, et kuidas see nüüd kõik juhtus.

Aga ennekõike läksin ma Cambridge’i muidugi konverentsi pärast, mis oli samuti omaette kogemus, aga sellest teine kord.

Riin














St. Catherine's College. Siin ma elasingi.



















Minu tuba. Ma pikka aega arvasin, et tegemist on peeglilauaga ning olin üsna üllatunud, kui selle alt tuli järksu valamu välja.













Seda nimetatakse punting. Ma ei teagi, kuidas seda täpselt tõlkida. "Aerutamine" pole päris kohane, sest paadi liigutamine toimub paadi tipus püsti seistas ühe pika mõla abil (natuke nagu gondliteski). Ma proovisin selle igatahes järele, vette ei kukkunud ja toimus ainult 3 kokkupõrget, mis sellise tiheda liikluse puhul, mis seal jõel toimus, polnud mingi ime.

Tantsu- ja laulupidu

Naiskoor "Ohakas", peale 3-tunnist kõndimist on need ohakad küll veidi ära väsinud..