Mulle tundub, et kõigil on mu tööturu juttudest saanud villand, sest kommenteerimine, mis pole kunagi eriliselt vohanud, on täiesti soiku jäänud. Mul on ka villand, aga mis parata. Just täna tuletati mulle meelde, et ma peaksin hakkama valmistuma tööintervjuudeks. Ma üldiselt kardan, et selleks mul eriti aega ei jää nende kahe nädala jooksul, mis mul Eestisse tulekuni on jäänud. Sest ma peaksin muuhulgas valmis kirjutama ka vähemalt mingi osa oma väitekirjast ja lugema end sisse nendesse valdkondadesse, mida ma olen optimistlikult nimetanud oma kompetensusvaldkondadeks, kuigi kompetensusest on asi kaugel.
Tööintervjuud toimuvad Ameerika Filosoofia Assotsiatsiooni (APA) idaosa iga-aastasel konverentsil, mis toimub tobedal kombel alati jõulude ja uue aasta vahepeal (27.-30.12). Seejuures selgub see, kas sa mõne intervjuu saad, alles detsembri esimeses pooles. Väidetavalt võivad nad ka jõululaupäeval helistada ja öelda, et tule ülehomme intervjuule. Nii et sa pead tegema ettevalmistused ja kulutama hunniku raha teadmata, kas sel on üldse mõtet. Sel aastal toimub konverents õnneks New Yorgis, mis pole kõige halvem koht niisama tölleradmiseks, juhul kui peaks juhtuma see, et ma ei saa ühtki intervjuud (üldiselt, mida aeg edasi, seda skeptilisemaks ma selle koha pealt muutun). See konverents toimub tavaliselt suures lukshotellis, kus rikkamad ülikoolid on üürinud intervjuudeks sviidid. Kunagi üüriti välja ka tavalisi numbritubasid, aga nüüd on see ära keelatud (ilmselt pole poliitiliselt korrektne panna naiskandidaat voodile istuma ja hakata teda intensiivselt küsitlema). Aga enamus ülikoole intervjuurib kandidaate suures ballisaalis, kus on kõrvuti paarsada lauda, kus toimub paralleelselt mitusada intervjuud. Väidetavalt pidi ärevuse ja närvilisuse tase seal saalis olema nii kõrge, et isegi tugeva närvikavaga inimene võib oma nime ära unustada. Seetõttu soovitatakse nendeks intervjuudeks põhjalikult ette valmistada - mõned vastused (nt. väitekirja teema kohta) sõna-sõnalt pähe õppida. Devin saatis mulle just oma tööturule sisenemise aegadest säilinud faili, kus ta on kirja pannud peamised võimalikud küsimused ja vastused - see fail on 50 (!!!) lehekülge. No ma ei tea. Hulluks ei tasu ka minna, ma ütleks.
Riin
8 comments:
Kui tohib protesteerida, siis mina loen huviga, ilma villandita. Mul on kyll ka osalt väga isiklik ja osalt professionaalne huvi: õpin filosoofiat ja töötan tööportaali toimetajana. Oleks mul honorarifond, nuiaksin artiklit. Aga igatahes jube põnev on. Hirmus ka.
Väga tore kuulda, et keegi huviga loeb :)
Mina pean ausalt ütlema, et mul on natuke villand. Vanasti sai ikka puudest ja linnadest ja muust kuulda. Pealegi mulle tundub, et sa niikuinii töö saad, ja mulle ei meeldi see sönapaar tööturule sisenemine. Mina sisenesin omal ajal kolmeteistaastaselt ja nimelt loomaaeda karudele kurki korjama. Läks päris valutult:-) Kll. Blond
Näh, nii palju siis kannustusest ja toetusest, mida sõbrad pakkuma peaksid :)
Aga tegelt ma ükspäev just mõtlesin selle üle, et see linna ja lille jutt ei tule enam nii lihtsalt, ja et kas sel võiks olla pistmist sellega, et ma olen üsna üheplaaniliselt keskendunud millelegi muule või sellega, et ma olen juba ikkagi niivõrd sisse elanud, et distantsi võtmine ja erinevuse silmamine ei tule enam nii lihtsalt ega ole eriti erutav.
Hea, et Sa varsti pisut aega kodus oled st Eestis.
Kom-pe-tent-sus, elus abiks ;)
Tule vahepeal Eestisse jah.
Ruth
Tõepoolest, Ruth :)
Sinu keelekõrv võib minu sageli kiiruga kirjutet sissekandeid lugedes pilli ajada, ma kujutan ette.
Taname huvitava blogi
Post a Comment