Tagasi Kanaadas

August läks kuidagi nii mööda, et ei pannud teist eriti tähelegi. Toimus igasuguseid toredaid asju ja üritusi, millest ma võib-olla edaspidi riputan üles mõned pildid, aga tundub, et blogimise vajadus on mul seotud eelkõige ära-olemisega. Nii et hoolimata sellest, et ma olen varahommikust saati muudkui lennanud – kõigepealt Stockholmi, siis Londonisse ja sealt Torontosse –, ja toss on suhteliselt väljas, koukisin ma siin Toronto Londoni vahelisel 12-realisel kiirteel arvuti välja ja kukkusin kirjutama. Seda silmas pidades võiks arvata, et kuna see on mul suure tõenäosusega viimane aasta Kanadas ja välismaal üldse, siis on see ka viimane blogimise aasta. Aga neid asju muidugi kunagi ei tea.

--- // --- // ---

Nüüd ma olen päevake Londonis asju ajanud ning esmased tähelepanekud on järgmised:
Esiteks, ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma veetsin sel suvel Tallinna vanalinna kõrval pikemalt aega Oxfordi ja Cambridge’i taolistest nukulinnades, aga igatahes suutis Londonisse sissesõit mind sel aastal jahmatada – nagu oleks vaadanud mõnd sotsiaalse realismi kategooria alla liigitatavat filmi. Kilomeetrite kaupa odavatest materjalidest ehitatud ja maitsetult kaunistatud poode ja söögikohti, kõik äärmiselt funktsionaalsed ja samas üdini koledad. Lausa nii koledad, et muutusid juba veidi esteetiliseks. Kõik see oli äärmiselt teravas kontrastis Eestis esineva kohati liigsegi steriilsuse ja viimistletusega.

Teiseks, hommikust sõin ühes tüüpilises hommikusöögikohas, mis minu Randvere marjade ja juurikate dieediga hajunud organismi pooleks päevaks rivist välja lõi. Praegugi süda veidi läigib selles rasva ja õli kogusest. Tõeline ime, et siin neid pakse inimesi sugugi nii palju pole. Seejuures suutis mind kohaliku teeninduse tase endiselt rabada. Kui ma päeval mingis kaubahallis potte ja panne otsin, siis seisin ma sabas ühe kassa juures, mille kõrvalkassa oli inimestest tühi. Kui ma küsisin, kas ma võin seal maksta, läks müüjanna näost tulipunaseks, ja vabandas ette ja taha, et seda kassat ei saa kasutada, kuna ta hakkab seal uut müüjannat välja õpetaja. Hõikas mulle veel minu lahkudes järele, et ta tunneb end seepärast väga halvasti. Uskumatu. Aga nüüd pean lõpetama, sest mu võõrustajad tahavad magama minna. Homme või ülehomme peaksin oma korterisse kolima. Eks ma hoian teid kursis.

Igatsedes,
Riin