Festivalid

Mulle tundub, et minust on mööda läinud nii Eestis asetleidnud tarbimisbuumi tipp oma tarbimislaenude ja muude ekstravagantsustega kui ka sellele tarbimispeole järgnenud pohmelus masu (või nüüdseks juba täpu või täpe) näol. Minu (piiratud huvide) seisukohalt on asjad praegu Eestis umbes samasugused nagu 3 aastat tagasi Kanadasse minnes. Näiteks tuuakse masu näiteks mõnikord seda, et Tartus saab päevaprae kätte jälle 45 krooni eest. Sama palju maksis päevapraad ka umbes kolme aasta eest. Samuti pole masu sundinud mind mingil kombel muutma oma harjumusi. Need Tallinna baarid ja restoranid, kus ma olen kogu aeg käinud, ning mis on kogu aeg (vähemalt teatud seltskonna seas) üsna populaarsed olnud, on sama populaarsed ka praegu – mõnes neist käis vahepealsetel aastatel võibolla rohkem rahvast, aga samas pole seal ka vähem rahvast, kui tarbimisbuumi-eelsel ajal. Nii et need sajad baarid ja restoranid, mis on Tallinnas kinni pandud, pidid olema loodud eelkõige viimaste aastate külluses ning vahest ka eelkõige kiire raha teenimise eesmärgil. Aga üldiselt ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada, vaid lihtsalt mainida, et minu vaatepunktist pole asjad mitte hulluks läinud, vaid normaliseerunud. Ma tahtsin kirjutada eelkõige festivalidest.

Sel suvel olen ma läbi põiganud õige mitmelt festivalilt ning need kõik on olnud väga meeldivad kogemused. Eriti meeldiv on mu meelest olnud see, et festivalid on läinud jälle “oma nägu”. Indie-festivalil domineerivad indie-inimesed ja folgi-festivalil folgi-inimesed – ja mitte mingid suvalised tegelinskid, jõmmid või kõhukad pereisad, kellel pole parasjagu muud paremat teha. Eelkõige tahtsingi ma rääkida folgist. Folk on mu vana armastus ja harjumus, ma olen seal käinud oma kümme aastat. Ja viimastel aastetel süvenes minus järjest enam skepsis selle suhtes, et kas sinna tasubki enam minna. Eelmine aasta otsustasin, et kui ma sinna ka lähen, siis laupäeva õhtul hoian ma end kindlasti Viljandist eemal. Sest see närviline trügimine ja rüselemine ja õllejoomine, mis seal toimus, ei meenutanud enam sugugi folki, vaid mingit pereürituse sugemetega õllefestivali. Just eile, s.t. laupäeval põikasin ma Viljandist läbi ja sain meeldiva üllatuse osaliseks. Esiteks oli rahvast täpselt nii palju, et sai ilma rüselemiseta ringi jalutada. Teiseks ja ennekõike olid folk jälle folgi nägu, esiplaanil olid kirevas riietuses ning pikkade juustega folgi-inimesed, kes paljajalu lava eest ringi kepslesid, muda varvaste vahel lirtsumas. Ja kogu õhkkond oli mõnusalt rahulik ja sõbralik. Nagu see peabki olema ning nagu see tavaliselt ongi olnud – kui viimased “ebanormaalsed” aastad kõrvale jätta.

Riin













Nagu eelmisel aastal, nii sõime ka sel aastal "sõprade juures", s.t. kellegi hoovis, kus kolm kokapoissi tegid imemaitsvat rooga. Alkoholi ei müüdud, hinnakirja polnud, nii et arve asemel toodi lauale tühi laegas, kuhu igaüks jättis raha südametunnistuse järegi. Aga see, et nad sel aastal selle koha uuesti avasid, võiks kinnitada meie kõigi arvamust, et sellisel kombel võiks nende sissetulek olla suurem kui fikseeritud hindade puhul. Sel aastal tinistas omanik hoovi nurgas kitarri, ning peamiselt Peebu mahitusel laulis paar laulu ka Mannu.



















Folk par excellence