Sel reedel, peale seda kui oli selgunud, et ma sõidan lähiajal Kanadast minema, korraldati mulle kiirkorras võlts-tööintervjuu - mock-interview, nagu nad seda kutsuvad, kuigi selline nimetus on veidi eksitav (mocking tähendab naeruvääristamist, aga reeglina nad sind otseselt siiski ei naeruväärista). Kohale oli aetud kamp professoreid, kes ei teadnud midagi ei minu väitekirjast ega uurimisvaldkonnast üldiselt. Henrik istus ka ruumis, aga küsimusi tal küsida ei lastud. Uurimistööd puutuvatest küsimustest ujusin ma üsna soravalt välja. Seejuures olid nende küsimused väga head ja mõned neist hämmastavalt läbinägelikud. Selliseid läbinägelikke küsimusi ma üldiselt ei karda. Hoopis keerukam on olukord siis, kui kamp inimesi, kes ei tea su teemast midagi, hakkab küsima "lambi"-küsimusi, millel su uurimisteemaga pole mingit seost, või kui komisjonis satub olema sama valdkonna spetsialist, kes kohe alguses teatab, et su lähenemine on täielik jama (ka seda on ette tulnud).
Hoopis suuremat pingutust nõudsin õpetamisealased küsimused - ma pean Eestis olles ilmselgelt veidi põhjalikumalt järele mõtlema, kuidas ma erinevaid kursusi õpetaksin. Üks küsimus, millega nad minult jalad alt tõmbasid, oli näiteks see, et milline oleks sinu ideaal-kursus väljaspool su kompetentsusvaldkondi. Peale viit sekundit mõtlemisaega (sest ega sul eriti rohkem aega regeermiseks pole) teatasin ma millegipärast, endalegi arusaamatutel põhjustel, et "marksism". Selline vastus oli ka neile ilmselt nii ootamatu, et nad rohkem mind sel teemal eriti ei pinninud. Ja selliseid kavalaid küsimusi oli teisigi. Aga üldiselt ma arvan, et kui mul komisjoni ei satu just mõnda lõunaosariikide aktsendiga tegelast (ma nimelt ei saa sellest venivast lõunaosariikide aktsendist kuigi palju aru), siis ei tohiks need intervjuud midagi kohuvalt hullu olla. Nüüd lihtsalt tuleks üks intervjuu saada.
Riin
No comments:
Post a Comment