See eestikeelne “koduigatsus” on tegelikult veidi eksitav termin, ingliskeelne “homesickness” on mingis mõttes palju täpsem, sest reeglina pole tegemist mingi nostalgilise või romantilise igatsusega, vaid tõepoolest sellise haiglasliku või painava tundega. Selle vastu aitab tavaliselt kõige paremini inimeste sekka minek. Nii et eile veetsingi ma peaaegu terve päeva Nici ja tema bändikaaslastega, kes rääkisid enamust ajast uutest videomängudest ja Battlestar Galactica’st, nii et ma sain korraliku annuse – et mitte öelda kerge üledoosi – kohalikku nerd culture’t (“nohiku-kultuuri”). See kultuur on valdav kraaditudengite seas, aga seda ei saa nimetada lihtsalt sub-kultuuriks, kuna mingis mõttes on see väga iseloomulik kogu sellele kontidendile. See tähendab, et keskmine põhja-ameeriklane teab üle keskmise palju (keskmise eurooplasega võrreldes lausa väga palju) videomängudest, ulmekirjandusest ja -filmidest, nagu Star Wars, Star Trek ja ilmselt ka kõigist ülejäänutest sõnaga “Star” algavatest asjandustest. Ma mäletan, et alguses see mind siiralt hämmastas ja ma tundis end veidi sotsiaalse hälvikuna, kuna ma ei teadnud Anakin Skywalkeri eluloo detaile. Aga nüüd ma olen sellega juba harjunud, ning ka teised on harjunud sellega, et mulle tuleb selgitada paljusid iseendastmõistetavaks peetavaid asju. Eile oli iseenest väga nunnu vaadata, kuidas nad mulle üksteise võidu püüdsid selgeks teha, miks küsimus selle kohta, kas Battlestar Galactica viimane episood tõmbas vee peale kogu seriaalile, on äärmiselt oluline küsimus.
Aga nii palju sellest. Riputan siia lõppu parem mõned suve pildid.
Riin



No comments:
Post a Comment