Cambridge

Sel suvel olen ma Briti akadeemilise eluga üsna põhjalikult kokku puutunud. Kuuke tagasi olin ma Oxfordis ja eelmisel nädalal olin Cambridge’is konverentsil. Oxford ja Cambridge on ühelt poolt veresugulased (Cambridge’i rajasid Oxfordi linnavõimudega tülliläinud professorid), kuid teisalt ka igipõlised rivaalid, kes proovivad üksteist üle trumbata nii sõudevõistlustel kui Nobeli võitjate arvu poolest. Viimase suhtes on Cambridge’il edumaa, sealt on tulnud üle 80 Nobeli võitja, rohkem kui kusagilt mujalt. Üks Inglismaale kolinud ameerika õppejõud rääkis mulle, kuidas ta oli jalutanud ühe ameerika tudengineiuga mööda Cambridge’i ja näidanud, et näe, siin lõi Newton gravitatsiooniseaduse, seal Maxwell elektrodünaamika põhivõrrandid, ja nii muudkui edasi. Algul kuulas neiu teda suure huvi ja hämmastusega, peagi aga malbe naeratusega, arvates ilmselt, et ju härra mõtleb tema lõbustamiseks välja luiskelugusid.

Ma olen vist rohkem Cambridge’i tüüp (Oxfordi tüübid olid seda kuuldes muidugi pettunud). Sageli öeldakse, et Cambridge’i arhitektuur on uhkem ja suurejoonelisem. Ma sellega päris nõus ei ole, sest Oxford jättis mulle impostantsema mulje. Cambridge'i vanalinn on aga kuidagi sümpaatsem, suurem, seal on rohkem valgust ja päikest ja õhku. Ja see linn on ka kuidagi elavam. Hoolimata kesksuvest oli linn täis noori, kes jõe ääres või tänavanurkadel kitarri tinistasid, ning postereid igasuguste kontserdite, festivalide ja show’de kohta. Ja ma pole kunagi varem kohanud nii palju jalgrattureid kui sellest linnas, autosid peaaegu polnudki. Ratturid olid igasuguses vanuses ja riietuses, mida oli tore vaadata, kuid mis muutis tänavaületamise suhteliselt keeruliseks.

Üldiselt ma soovitan Rootsi kruiisi asemel Cambridge’i minna. Sest esitaks on see Tallinnast ainult umbes 3 tunni kaugusel (Stanstedi lennujaamale on Cambridge oluliselt lähemal kui London). Teiseks võib see olla väga odav. Mina elasin ühes ülikooli kolledzitest, ühes tudengitoas, mis oma tammepuust võlvide ja mööbliga nägi välja nagu lukshotell, kuid mis koos vägeva hommikusöögiga maksis ainult 400 krooni ringis öö (kolmekäigulise lõunasöögi saab kolledzis umbes 50 krooni eest). Pealegi on see täiesti omamoodi kogemus, selline harrypotterlik kogemus. Näiteks hommikusööki sõin ma suures uhkes saalis, pika laua taga. Saali otsas oli pikk kõrgete leenidega toolidega laud, kus muidu istuvad ilmselt Prof. Dumbledore’id. Nagu filmis. Ja pealegi ei väsi mind hämmastamast see, kui lihtne see kõik on. Hommikul pool 12 askeldasin ma veel Randveres, õhtul kella kuueks oli ma jõudnud Cambridge’is kuulata ühte ettekannet, tutvuda inimestega, jalutada mööda linna ning kui kell lõi kuus, istusin ma jõe ääres päikesepaistelises itaalia restoranis ja mõtlesin, et kuidas see nüüd kõik juhtus.

Aga ennekõike läksin ma Cambridge’i muidugi konverentsi pärast, mis oli samuti omaette kogemus, aga sellest teine kord.

Riin














St. Catherine's College. Siin ma elasingi.



















Minu tuba. Ma pikka aega arvasin, et tegemist on peeglilauaga ning olin üsna üllatunud, kui selle alt tuli järksu valamu välja.













Seda nimetatakse punting. Ma ei teagi, kuidas seda täpselt tõlkida. "Aerutamine" pole päris kohane, sest paadi liigutamine toimub paadi tipus püsti seistas ühe pika mõla abil (natuke nagu gondliteski). Ma proovisin selle igatahes järele, vette ei kukkunud ja toimus ainult 3 kokkupõrget, mis sellise tiheda liikluse puhul, mis seal jõel toimus, polnud mingi ime.