Manhattani ja Staten Islandi vahel käivad praamid iga natukese aja tagant. Piletit ostma ei pea - astud emmas-kummas otsas laeva peale ja poole tunni pärast oled kohal. Vahepeal saad vaadata Vabadussammast, mis sel kolmapäeval jättis läbi piirjooni kaotava udu ja vihma või siis lihtsalt uduvihma üpriski irreaalse mulje. Tagasi Manhattani poole sõites oli pilt veelgi müstilisem: sõitsime alguses justkui eikuskil, siis ühtäkki hakkasid Wall Streeti pilvelõhkujad pisitasa silme ette joonistuma. Kuidagi salamisi ja hääletult. Siis ootamatult suurenedes ja konkreetsemaks muutudes. Ja alles seejärel hakkasid kostma hääled, need New Yorgile nii iseloomulikud - ja tundub, et mitte kunagi täielikult katkevad - sireenid ning muud valjud vilinad ja kriginad. Pilti teha ei raatsinudki, see hetk tundus isegi liiga lühike, et seda veel kaameraga mässamisega lõhkuda. Pealegi ei saa ma sellises halluses kunagi eriti asjalikku pilti tehtud, ilmselt lihtsalt ei oska. Aitab siis sellest udusest Vabadussambast siinkohal küll...Peep
No comments:
Post a Comment