Kuhugi siia Cape Codi, Massachusettsisse jõudsid 17. sajandi alguses esimesed valged kolonistid. 1620. aastal randunud "Mayfloweri" järel tuli laevu veel ja USA-s peetakse eriti kõvadeks tüüpideks neid, kelle sugupuu sinna esimesse või esimestesse tulijatesse välja ulatub. Aga meri on siin kihvt ja sadamad mõnusad. Kuigi Hyannises on kogu see merevärk küll peaaegu 100-protsendiliselt pandud turistide ja muidu puhkajate pealt raha teenima. Paate, laevukesi ja suuremaid aluseid, mis soovijatele pooleteisttunniseid kui paaripäevaseidki merereise korraldavad, on sadam täis. Pakutakse küll avamere kalapüüki, küll muidu rannikukruiise, isegi amfiibautoga saab sadamaläheduses lahesopis tiiru teha. Ainult kaks või kolm ehtsat kalapüügialust, mis mõnusasti soolast läbi imbunud ja roostega kaetud, hakkas silma. Ma siin mõtlesin siis, et mõne sellise peal võiks mingi aja kaluriametit vabalt pidada. Iseküsimus on muidugi see, kuidas ma sellesse suhtuksin sügisel-talvel, kui siin keskmine temperatuur on mingi +4 Celsiuse järgi ja Atlandi tormid lained majakõrgusteks ajab...
Aga meres paistab siin kala ja muud söödavat värki jaguvat, mitte nii, nagu meie väikeses Läänemeres. Lobstereid, mis on need hiidsuured merevähid, pakutakse igal pool restoranides, kusjuures need ei maksa üldsegi mitte mingit megaraha. Tee ääres Provincetowni oli mu meelest mingi viis kilomeetrit jutti ühtlaselt lobsterirestoranidega kaetud. Austerid, kammkarpe, mõõkkala pakutakse ka igal pool, aga mõnes kohas suudavad nad need ikka ameerikalikult kihva ka keerata. Naiteks taignas friteeritud austreid ei soovita küll kellelegi kunagi proovida - maitsetumat ja mõttetumat asja on raske välja nuputada. Et siis proovime jätkata kammkarbisupi ja lobsteritega ja ei koorma oma seedekulglat igasuguste keevas õlis tehtud jamaga.
Terv., Peep
No comments:
Post a Comment