Talveuni

Selle nädala olen ma sõna otseses mõttes maha maganud. Ilm läks esmaspäeval üleöö külmaks, viieteist plusskraadist sai järsku viisteist miinuskraadi. Mul juhtus Londonist ärakolides selline lugu, et panipaigast varastati ära kastitäis asju. Ma arvan, et see kast varastati ära peamiselt seetõttu, et selles olid kõlarid, mille ma kellegi käest kasutatud peast 10 dollari eest olin ostnud. Aga paraku juhtusid selles kastis olema ka minu talveriided. Nii et ma astusin Alberta kurikuulsale talvele vastu sügisriietes. Ma sain Catolt komplekti salle-kindaid-mütse, aga ilmselt tuleb lähipäevil külastada kõigi mallide esiisa, West Edmontoni Malli, mis oli maailma kõige suurem mall kuni aastani 2004, mil mingi aasia hüpermall ta troonilt lükkas. Igatahes olen ma peale igat jalutuskäiku osakonda (üks ots on oma 40 minutit, sest keegi pole viitsinud ühistranspordi süsteemi endale selgeks teha) pugenud teki all ülessoojenema ja selle käigus muidugi magama jäänud. Eilseks oli mul pilet hokimängule Edmonton Oilersi (õlitajad?) ja Chicago Blackhawksi vahel. See oleks olnud mu esimene hokimäng. Magasin maha. Äratuskella ka ei kuulnud. Ööd on ka 10 tunnisteks veninud. Ma ei tea, kas see on tingitud vahepealsest väitekirja kirjutamisega seotud magamatusest või on see asjade loomulik käik. Cato sõnul langeb kogu Edmonton südatalvel talveunne. Inimesed istuvad oma korterites, magavad, söövad ja võtvad kaalus juurde – võibolla mul on see hiberneerumine alanud lihtsalt veidi varem.

Täna käisin kuulamas Joan Roughgardeni ettekannet. Ta on kuulus bioloogiafilosoof-feminist-evolutsiooniteoreetik, kes oli kohale toonud mitmesajapealise auditooriumi. Ta rääkis muidugi seksuaalsusest, soorollidest ning näitas palju loomade pilte. Sellised asjad rahvale ikka meeldivad. Peamiselt vaidles ta täna vastu Darwini seksuaalse valiku teooriale, mille kohaselt paaritumise eesmärk on paljunemine ning liigi emased valivad paaritumiseks välja parimate geenidega isased. Isased on seejuures atraktiivsemad ja aktiivsemad ning emased on sisuliselt peibutuspardid. Ta tõi välja hulga fakte ja argumente, mis selle teooria kahtluse alla seavad. Näiteks on 300 (!) liigi seas väga levinud homoseksuaalsed suhted, mis võiks viidata sellele, et paaritumise eesmärk ei ole tingimata paljunemine, vaid see võib olla lihtsalt sõpruse või sümpaatia väljendus. Samuti on järjest avastatud isendeid, kes on osutunud isasteks (seemendajateks), näiteks isased pardid, kes näevad välja täpselt samasugused nagu emased pardid ning keda seetõttu peeti pikalt emasteks. See seab kahtluse alla väite, et isased on alati atraktiivsemad. Ja kogu parimate geenide jutt toob kaasa paradoksi. Kui emased valiksid ainult parimate geenidega iseseid, peaksid halbade geenidega isased välja surema – aga selleks, et valik saaks toimuda, peaks neid halbade geenidega isaseid kuidagi ikkagi juurde toodetama. Ja nii edasi. Oma alternatiivsest teooriast (mida ta töötab välja Havail asuvas laboris ning mille väljatöötamise eest mitu juhtivat ülikooli talle raha maksavad) räägib ta täpsemalt homme. Aga üldiselt oli ta ettekanne vägagi inspireeriv. Ostsin seepeale oma maja kõrval asuvast raamatupoest Dawkinsi hiigelpaksu raamatu evolutsioonist. (Ohoh, vaatasin just tema wikipeedia lehekülge ja tuleb välja, et tegemist on muuhulgas transseksuaaliga. Johathan võttis 52 aastaselt Stanfordist õppevaba aasta ning tuli tagasi Joanina). Igatahes, võin homme tema ettekandest edasi rääkida. Kui ma just seda maha ei maga.

Riin