Edmonton 2

Ma lubasin järgmise Edmontoni loo kirjutada inimestest, kes on veidi erinevad ontariolastest. Londonisse kolides oli minu jaoks üks üllatavamaid avastusi see, et kohalike võrreldes olin ma suhtlussituatsioonides vägagi kohmakas, nagu karu ballisaalis. Mis muidugi kõigutas minu arvamust, et ma olen üsna hea (või vähemalt diplomaatiline) suhtleja. Mul võttis neis situatsioonides ujuma hakkamine ikka omajagu aega. Ma ei arva, et ameeriklaste viisakus on tingimata pealiskaudne (nagu sageli öeldakse), see on lihtsalt väga teistsugune ning alguses pead sa pidevalt tegelema tõlkimisega. Näiteks kui keegi sind joviaalselt hüüatades tervitab, siis ei tähenda see seda, et tal on tõesti hea meel sind näha (mida see Eestis tähendaks), vaid lihtsalt “tere” või “näed, sina ka siin”. Edmontonis on rollid muutunud. Siin olen ma taas kord üsna hea suhtleja. Paar korda on ette tulnud seda, et ma olen mõnd tuttavat nägu (kedagi, kellega ma olen varem osakonnas juttu rääkinud) kohvikus kohates joviaalselt tervitanud, et “näed, sina ka siin”, mis on inimeses ilmselgelt kimbatust tekitanud. Samasugust kimbatust kohtasin ma oma naabrite juures, kui ma püüdsin uurida, et vahest mul õnnestuks kellegiga interneti ühendust jagada. Siin majas on igaühel oma ühendus ning jagamine võiks ju olla kõigi jaoks odavam.Mõlemad naabripoisid tammusid silmsidet vältides jalalt jalale ja leidsid, et võibolla ma peaks kellegi teise juures proovima. Lõpuks see mul ikkagi õnnestus, aga üldiselt tundub, et inimesed on üle keskmise omaette nokitsejad. Kuigi ma täpselt ei saa veel aru, mis viisakuse aste ja reeglid siin kehtivad, tundub mulle olukord olevat pigem eestipärane kui ameerikalik.

Sel on oma head ja vead. Ma olen seda eriti tajunud ametnike-teenindajatega suheldes. Üks tädi, kellega ma elektri asju ajasin, ilmutas mu küsimuste peale väga kiiresti väga suurt kannatamatust ning ei proovinudki seda varjata. Alguses tekitas see minus heldimust, tuli nii tuttav ja kodune ette. Aga kui sama olukord kordus tädiga, kellega ma bussipiletite asju asjasin, siis hakkas see mind ärritama. Ma ei ole harjunud, et teenindajad minu peale Kanadas plärtsuvad, eriti kui mina olen nende vastu väga viisakas. Tuli meelde vana vene tõde, et lugupidamise saavutamiseks ei saagi ülemäära viisakas olla. Teisalt jällegi (ja see on asja hea külg) on inimesed siin kuidagi hoopis selgepiirilisemad ja läbipaistavamad. Londonis ei saanud ma kunagi lõpuni aru, et millal siis inimestel on hea meel sind näha ja millal nede joviaalsus tähendab lihtsat “tere”. Siin paistavad suhted olevat kuidagi selgemad. Ma arvan, et vastupidiselt Londonile, kus tutvuste loomine oli väga lihtne, aga läheduse saavutamine üsna raske, võiks siis kehtida vastupidine – tutvuste loomine raske, aga sisukama suhte loomine lihtsam. Ma huviga vaatan, kuidas mul see elu ehitamine siin minema hakkab. Õnneks on siin Catherine (alumisel pildil), kes Londonis oli peamiselt Nici sõber ning kes sealt juba minu teisel ülikooli aastal ära kolis. Me oleme päris palju aega koos veetnud ning ma tõesti naudin tema seltskonda ning mahlakat huumorisoont. Eks näis, kas meie tihe suhtlemine on tingitud minu sotsiaalsest vaakumist või võiks sellest kujuneda midagi sõpruselaadset.

Riin