Edmonton

Edmontonis on kätte jõudmas kevad, juba nädal aega järjest on väljas olnud plusskraadid. Mu Londoni sõbrad, kes alustasid terve talve vältel meie vestlusi mureliku tähelepanekuga, et sul on seal ikka –32°, ei suudaks seda ilmselt uskuda. Edmontoni talved on legendaarsed. Sel talvel oli tõepoolest paar arktilist päeva, mil oli targem toas istuda, aga minu meelest polnud need piisavad legendide tekkeks. Kuni ma taipasin, et asi on ilmselt selles, et enamus külmades paikades elavaid inimesi on harjunud pigem seda tüüpi kliimaga, mis on Londonis või Mihkli Hollandis, kus tõsiselt külmaks läheb alles detsembris ning kevad jõuab kätte juba märtsis. Ega ma ise polnud ka päris kindel, kuidas ma peale sellises kliimas elamist nende pikkade talvedega uuesti hakkama saan. Aga kui St. Louis’s konverentsil olles langes temperatuur järsku +2° peale, oli see tõeliselt ebameeldiv ja näpistav, ei lasnud rahus olla. Ja mul on hästi meeles see pärastlõuna, mil ma tagasi Edmontoni jõudes seisin lennujaama uksel ning vaatasin päikesepaistes sillerdavat lund, kõrget taevakaar ja avarust, mis mind alati jalust veidi nõrgaks võtab, tundsin, kuidas –32° mul hinge kinni lööb ning järeldasin, et ma eelistan iga kell Edmontoni kliimat Londoni omale. Edmontoni külmus on karge, ta lööb välja minnes hinge kinni ning teeb põsed punaseks, aga temaga harjub kiiresti ning ta pole ebameeldivalt näpistav. Samuti pole siin Londoni tüüpilisi lumetorme ja lörtsi. Lumi sajab novembris maha ning ootab rahulikult ära aja, mil tuleb sulama hakata. Ja siin saab näha kevade tulekut! Ma omal ajal kirjutasin mitu korda sellest, kuidas Londonis tuli kevad üleöö. Teda õigupoolest ei tulnudki, vaid ta järsku lihtsalt oli. Siin sain ma aru, et ma olen kevade tulekust puudust tundud. Kogu lumesulamises, üleujutustes, räästade tilkumises ning tänavanurkadel müüdavates pajuurbades on midagi väga helget ja lootusrikast.

Nii et, jah, Edmonton on mulle kuidagi sümpaatseks saanud. Ma olen siin hoopis rohkem omas elemendis kui teistes välismaa paikades, kuhu ma olen elama sattunud. Asi on ilmselt mingil määral ka elustiilis. Ma olen jälle oma aja ja tegemiste peremees ning mu doktorandiaastad, mil ma tegin kannatlikult ära kõik, mis kästi, on muutunud kaugeks ja ähmaseks. Mulle kuidagi sobib siinne avarus ning isegi selle paiga eraldatus. Edmonton pole kindlasti kõige mugavam paik, kus elada ning neis, kes on siia püsima jäänud, on eestlikku vintskust. Inimesed on pikemad, ilusamad ja selgepiirilisemad ning siin võib sageli kohata vanu indiaani näojooni. Aga sellega käivad kaasas muidugi muud jubinad, nagu näiteks see, et Londoniga võrreldes on siin oluliselt rohkem veidrikke ja paadialuseid. Ja osakonnas tuleb ikka ette seda, et üks ei räägi teisega ning keegi täpselt ei mäleta, millest see alguse sai. Oma juttu kuulates tundub mulle, et ma olen ilmselt üles leidnud selle kontinendi kõige eestilikuma nurga.

Selline 82. avenüüle avanev vaade asub minu majast 7-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Vasakult esimene on kino "Printsess", kus jookevad alternatiivsemat sorti filmid ning kus enne filmide algust mängib klassikaline muusika.

See on üks sildadest, mis ühendab 82. avenüüd ning ülikoolilinnakut kesklinnaga. Kuna kesklinn on teisel pool jõge, siis ma sinna just ülemäära sageli ei satu (hmm, ma olen sinna sattunud õigupoolest ainult 4 korda) ning see alles ootab avastamist.

See pilt on tehtud jälle kodu lähedal, turu kõrval. See pilt on Edmontonile üsna iseloomulik. Kõrge sini-sinine taevas ning punastest tellistest majad.