Kanada muidu rahumeelsel ja igaval poliitikamaastikul on viimastel kuudel toimunud suur torm, mis algas härra peaministrile esitatud umbusaldusavaldusega ning raugeb eeldatavasti mai algul toimuvatel valimistel. Täna toimus debatt Harperi ning poliitiliste liidrite, eelkõige liberaalide juhi Ignatieffi vahel. See oli ilmselt viimaste aastate ainus sündmus peale Ameerika presidendivalimisi, mida jälgis kogu Kanada ning mis naelutas kaheks tunniks arvutiekraani ette isegi minu, kes ma olen üle keskmise apoliitiline.
Harperil pole üht suurt probleemi, pigem on tal palju probleeme, mis on kuidagi kumuleerunud. Ta meenutab mulle kohati Ansipit, kes tuli ka valitsusse energilise ja avatud mehena (Tartus oli ta ju väga populaarne ja vabameelne linnapea), aga kasvas siis kuidagi konservatiivseks ning kindlakäeliseks “isaks”. Harperi valitsusele heidetakse ette salatsemist ning läbipaistmatust, liigset autoritaarsust. Samuti on ta teinud mõned kummalised sammud, nagu näiteks otsus kulutada riigieelarvest mitukümmend miljardit lennukite ostmise peale (mis pole praeguses olukorras ilmselt kõige põletavam kulutus) ning otsus sulgeda riiklik statistika programm (nüüd pole väidete õigustamiseks enam vaja viidata statistikale, sest statistika lihtsalt puudub). Samuti heidetakse talle ette status quo hoidmist säästva looduskasutuse küsimustes, mis on Kanadale toonud tagurliku maine. Ja mainest rääkides sai sel suvel terve maailm vaadata pealt kurikuulsaid stseene sellest, kuidas G-20 kohtumisel Torontos kasutas politsei rahumeelsete protesteerijate vastu asjatut vägivalda. Ja nii edasi.
Debatt ise oli muidugi hämmastav. Harper seisis kaks tundi laustule keskel, mis oli väga sirgjooneline ja otseselt tema isiku vastu suundatud. Ei mingit pehmendamist ega kanadalikku viisakust. Ignatieff möirgas, kuidas Harper tahab kinni panna kõik selle, mida ta ei suuda kontrollida (viidates nt. statistikaametile) ning tsiteeris talle tema enda kunagisi sõnu, väites, et Harperist on saanud täpselt see poliitik, keda ta ise kunagi põlgas. Kõige hämmastavam asja juures oli see, et Harper ise jäi ebanormaalselt rahulikuks. Alahuul kippus tal küll kohati värisema ning me kõik huviga ootasime, et millal ta murdub. Aga ei murdunud. Ma arvan, et see oli tal väga strateegiliselt läbi mõeldud. Ta võttis sisse sellise isaliku hoiaku, hooliva ja mõista ja seletava, et lasta selle valguses paista oma oponentidel tormakate ja kogenematute lastena. Ma ootan huviga homset tagasisidet, avalikkuse reageeringut. Iseenesest oleks tore sellist ausat ja sirgjoonelist debatti näha ka ETVs, et näiteks Savisaarega seotud asjad lõpuks avalikult selgeks rääkida.
Debati magusamad palad ilmuvad internetti ilmselt alles homme. Aga ma lisan siiski ühe lingi debati lõpust, kus hoog oli juba raugenud ning tehakse kokkuvõtteid, aga mis võiks siiski anda toimunust (nt. Harperi hoiakust) teatud ülevaate.
No comments:
Post a Comment