Tiiu artikkel tõstatab mitmeid küsimusi, millest igaüks vääriks eraldi arutamist, aga eelkõige on see suunatud avaldamisnõude vastu. Ta väidab, et mitmed filosoofia suurkujud poleks saanud Tartus teaduri kohta, kuna selle koha saamiseks peaksid nad iga viie aasta jooksul avaldama kolm õige kategooria alla kuuluvat artiklit. Nii et tema artikkel on suunatud üksiti Eesti teadusinfosüsteemi (ETIS) vastu, mis jagab artiklid erinevate kategooriate alla ega väärtusta populariseerivat laadi tegevust (nagu näiteks tõlkimine).
Mulle tundub avaldamisnõue (3 artiklit 5 aasta jooksul) ebareaalne vähemalt kahel põhjusel. Esiteks tundub mulle, et Eestis ei teadvustada endale seda, kuivõrd suur sündmus ühe korraliku artikli kirjutamine ja avaldamine tegelikult on. Kogu maailmas on selliseid ülikoole, mille osakondade liikmed on võimelised avaldama rahvusvahelistes tippajakirjades, väga vähe ning ülikoolid näevad selliste inimeste leidmise ja hoidmise nimel jõhrat vaeva. Seejuures on eriti vähe ülikoole, kes on võimelised endale “staare” sisse ostma; reeglina rabatakse inimesed ära nende potentsiaalsuse põhjal ning püütakse luua tingimused selle potentsiaalsuse õitsele puhkemiseks, lootes, et see tagab inimeste lojaalsuse. ETIS sellise võimaluse sisuliselt välistab ning on selles tähenduses väga perspektiivitu, et mitte öelda vastutustundetu süsteem. Sest midagi on ju imelikku selles, et mul on oma ühe publikatsiooni põhjal võimalik saada tööintervjuu Harvardist või Berkeleyst, aga mitte Eestis ülikoolidest.
Selle vastu võiks väita, et ETIS ei nõuagi avaldamist tippajakirjadest, vaid lihtsalt rahvusvahelistes (loe: ingliskeelsetes eelretsenseeritavates) ajakirjades, mida ainuüksi filosoofia vallas on sadade kaupa. Tippajakirjas avaldamiseks on tõepoolest võimelised väga vähesed ning sellises ajakirjas avaldamist võib pidada karjääri tippsaavutuseks, aga mõnes rahvusvahelises ajakirjas avaldamiseks võiks olla võimeline igaüks, kes vähegi viitsib ja proovib. Tundub, et reaalselt asi nii toimibki. Eestis on loodud vähemalt üks selline “rahvusvaheline” ajakiri, mis kujutab endast avaldamismasinat humanitaaride jaoks. Minu meelest see seab kahtluse alla kogu tegevuse mõttekuse. Avadamisnõue on motiveeritud tsiteeritavusest – mida rohkem on näiteks Tartus tegelasi, keda loetakse ja tsiteeritakse, seda parem on Tartu maine. Ja nende nurgataguste ajakirjade häda on see, et neid ei loe mitte keegi. Sellistes ajakirjades avaldamist saavad lubada endale need, kes on endale juba nime teinud, nii et inimesed loevad nende artikleid mitte ajakirja, vaid nime tõttu. Samuti on see minu meelest vaimse energia raiskamine. Sama artiklit ei saa avaldada mitmes ajakirjas. Kui sa oma mõtte mõne nurgataguse ajakirja peale ära raiskad, siis on see läinud.
Teiseks tundub mulle ebareaalne eeldada, et inimesed on võimelised avaldama antud tempos (3 artiklit 5 aasta jooksul) terve karjääri vältel. Selline nõue on üle võetud (anglo)ameerika uurimisülikoolidest, aga paraku on see üle võetud poolikult, mõistamata, et ühe nõude üle võtmine eeldab terve süsteemi muutust. Ameerika karjäärimudel näeb ette seda, et sa pead oma suutlikkust teadustööks tõestama esimese 5 aasta jooksul, mida paljud peavad karjääri kõige karmimaks ajaks. Kui see õnnestub, siis sa saad püsilepingu, tenure’i, ning sind jäetakse rahule – kui sa just midagi kriminaalset korda ei saada, siis ei saa sind elu lõpuni vallandada, isegi kui sa sestpeale enam midagi ei avalda. Reeglina on inimesed selleks ajaks asjas nii sees, et nad jätkavad avaldamist samas tempos, aga mõnikord tuleb ette ka seda, et nad võtavad aja maha, et koondada oma mõttes näiteks raamatusse või keskenduvad oma õpilaste juhendamisele. Mulle oli too püsilepingu ja absoluutse puutumatuse mõtte alguses väga harjumatu, isegi veidi šokeeriv. Aga nüüd mulle tundub, et see on ainus võimalus sisulise töökeskonna tekitamiseks. ETISe süsteemi suur häda on see, et sa ei saa end kunagi lõpuni kindlalt tunda, seda saab alati kasutada survestamisvahendina (nt. koormuse tõstmiseks, palga vähendamiseks, jne.), sest alati saab öelda, et näed, sa pole viimasel viiel aasta jooksul piisavalt avaldanud.
Ja kolmas ETISe häda on see, et ta ei võta arvesse seda, et Eestis töötamine (loengute ettevalmistamine, jne.) eeldab pideva populariseerivat laadi tegevust, nagu tõlkimine. Aga sellest mõni teine kord - nüüd on mul endal aeg magama minna.
No comments:
Post a Comment